Käes on kevad. Tahaks korrastada. Tahaks kergemat ja selgemat kodu. Aga siis tekib küsimus: kust ma ometi alustan?

Kevad toob paljudele kaasa soovi midagi muuta. Aknad lähevad lahti, valgus tuleb tuppa ja korraga on selgemalt näha kõik see, mis on aja jooksul kogunenud. Riidekapp, mida pole ammu läbi vaadatud. Sahtlid, mis enam hästi ei sulgu. Tool või nurk, kuhu asjad lihtsalt jäävad.

Soov korda luua on olemas, aga esimene samm jääb sageli tegemata. Mitte sellepärast, et inimene oleks laisk või hoolimatu. Enamasti on põhjus palju lihtsam: ei ole selge, millisest otsast alustada. Ja kui puudub süsteem, tundubki kogu kodu korraga liiga suur.

Korrastamine võib mõjuda nagu töö, millel ei paista lõppu. Niipea kui ühe koha korda saad, kerkib järgmine juba esile. Seda tunnet teades on täiesti mõistetav, miks alustamine võib tunduda raske.

Miks alustamine on nii keeruline?

Korrastamine ei ole raske sellepärast, et inimesed ei viitsi. See on raske sellepärast, et iga ese vajab otsust. Kas seda on vaja? Kuhu see kuulub? Kas see jääb või läheb?

Kui selliseid lahtisi otsuseid on kodus palju, tekib vaimne väsimus. See väsimus on päris, isegi siis, kui sa ei ole veel ühtegi kappi avanud. Segadus ei koorma ainult silma. See koormab ka pead.

Selge ja toimiv keskkond aitab vähendada seda taustamüra. Kui asjadel on kindel koht ja kodus on vähem lahtisi otsi, on lihtsam keskenduda, rahulikum olla ja igapäevaeluga toime tulla.

Otsustamist teevad keerulisemaks ka meie uskumused. Äkki läheb veel vaja. See oli kallis. Seda ei saa lihtsalt ära visata. Need mõtted on inimlikud ja tuttavad. Aga sageli hoiavad need alles just seda segadust, millest tahaksime vabaneda.

Millest mitte alustada

Olen aastaid soovitanud alustada vähem emotsionaalsetest asjadest. See nõuanne kehtib endiselt. See ei tähenda, et alustad partneri tööriistadest või laste mänguasjadest. See tähendab, et alustuseks tasub kõrvale jätta need asjad, millega on seotud palju mälestusi, süütunnet või raskeid otsuseid.

Fotod, mälestusesemed ja päritud asjad ei ole tavaliselt hea alguspunkt. Mitte sellepärast, et nendega ei peaks tegelema, vaid sellepärast, et need võtavad rohkem energiat. Kui alustad liiga raskest kohast, võib hoog raugeda juba enne, kui oled päriselt pihta saanud.

Kust siis alustada?

Tervet kodu ei saa ühe päevaga korda. Ja ausalt öeldes ei peagi. Kõige olulisem on mitte alustada tervest toast või kogu kodust korraga. Alusta ühest väikesest alast, mille saad samal päeval lõpetada.

Hea algus võib olla üks sahtel, üks riiul või üks kindel kogunemiskoht. Näiteks köögitasapind, esikulaud või tool, kuhu asjad kipuvad kuhjuma. Oluline ei ole ala suurus. Oluline on see, et suudad selle lõpuni teha ega jäta endast maha uusi lahtisi otsuseid.

Iga ese vajab ühte kolmest otsusest: see jääb ja saab kohe oma kindla koha, see läheb ära või selle üle otsustad hiljem, aga kindla kuupäevaga. Mitte lihtsalt „kunagi hiljem“.

Iga lõpetatud otsus vabastab natuke vaimset ruumi. Ja mida väiksemaks muutub otsustuskoormus, seda lihtsam on teha ka järgmine samm.

Korrastamine ei ole ühekordne sündmus

Püsiv kord ei sünni suurest koristushoost. See sünnib järjepidevusest. Mitte kangelastegudest, vaid väikestest korduvatest sammudest.

Korrastamine on ka teadvustamise protsess. Miks ma seda alles hoian? Millest on mul raske loobuda? Kui palju asju on minu jaoks päriselt hallatav? Kui neid küsimusi endalt ei küsi, võib kodu korraks küll parem välja näha, aga vana muster tuleb üsna ruttu tagasi.

Püsiv kord sünnib siis, kui süsteemid ja harjumused hakkavad koos tööle.

5 soovitust, millest alustada

1. Vali üks väike ala: sahtel, riiul või üks tasapind.
2. Ära alusta emotsionaalselt rasketest asjadest.
3. Kasuta kolme otsust: jääb, läheb, otsustan hiljem kindla kuupäevaga.
4. Lõpeta üks ala enne, kui liigud järgmise juurde.
5. Tee korrastamist regulaarselt ja väikeste sammudena.

Korrastamine ei alga riiulist

Korrastamine ei alga riiulist. See algab otsusest. Ühest väikesest otsusest, täna.