korrastamine – Korralooja OÜ

Tag Archive for: korrastamine

Kas oled märganud, et laps kaob tundideks nutimaailma?

Foto:Shutterstock

Võib-olla pole see ainult ekraani süü – vahel on põhjus ka ümbritsevas kaoses. Kui tuba on täis müra ja asju, on lapsel raskem keskenduda ja rahuneda. Korras tuba võib olla see, mis aitab tal leida rahu ka enda sees – nii ei ole vaja põgeneda nutiseadmesse.

Kui lapse tuba on korrastatud, on see ideaalne hetk kujundada uued harjumused, mis aitavad korda hoida – nii et see ei muutuks jälle “asjade ladustamise alaks”.

Ja mis veelgi olulisem – see on võimalus õpetada lapsele oskust oma ruumi eest hoolitseda ja tunda selle üle uhkust.

Kui laps on juba piisavalt vana, et aktiivselt osaleda, võid hakata koos temaga katsetama neid lihtsaid ja toimivaid süsteeme:

𝟱 𝗽𝗿𝗮𝗸𝘁𝗶𝗹𝗶𝘀𝘁 𝗵𝗮𝗿𝗷𝘂𝗺𝘂𝘀𝘁 𝗶𝗴𝗮𝗽ä𝗲𝘃𝗮𝘀𝗲 𝗸𝗼𝗿𝗿𝗮 𝗵𝗼𝗶𝗱𝗺𝗶𝘀𝗲𝗸𝘀:

Igapäevane 𝟓–𝟏𝟎-𝐦𝐢𝐧𝐮𝐭𝐢𝐥𝐢𝐧𝐞 “oma pesa korrastamine” – tee sellest mõnus rutiin.

𝐾𝑜𝑟𝑑 𝑛𝑎̈𝑑𝑎𝑙𝑎𝑠 “𝑣𝑎𝑎𝑡𝑎𝑚𝑒 𝑢̈𝑙𝑒” 𝑟𝑖𝑡𝑢𝑎𝑎𝑙 – mis jäi vedelema, mis ei toimi, mida võiks muuta?

𝐈𝐠𝐚𝐥 𝐚𝐬𝐣𝐚𝐥 𝐨𝐦𝐚 𝐤𝐨𝐡𝐭 – nii on lapsel lihtsam korda hoida.

𝑨𝒏𝒏𝒂 𝒍𝒂𝒑𝒔𝒆𝒍𝒆 𝒗𝒂𝒔𝒕𝒖𝒕𝒖𝒔 – näiteks tema enda riiuli või mängunurga “haldamine”.

𝑇𝑢𝑛𝑛𝑢𝑠𝑡𝑎 𝑗𝑎̈𝑟𝑗𝑒𝑝𝑖𝑑𝑒𝑣𝑢𝑠𝑡, 𝑚𝑖𝑡𝑡𝑒 𝑎𝑖𝑛𝑢𝑙𝑡 𝑡𝑢𝑙𝑒𝑚𝑢𝑠𝑡 – “Näen, et panid oma raamatud ise ära. Super!”

𝐓𝐨𝐚 𝐥𝐨𝐨𝐠𝐢𝐥𝐢𝐧𝐞 𝐣𝐚 𝐥𝐢𝐡𝐭𝐧𝐞 𝐣𝐚𝐨𝐭𝐮𝐬

Õppimisnurk – laud, lamp, koolitarbed – kõik omal kohal.

Oma pesa – kott-tool, led-tuled, kardin, lemmikraamat käeulatuses.

Mängu- ja loomeala – kunstitarbed, LEGOd, meisterdamisnurk.

Riidekorraldus – igapäevased madalal, hooajariided kõrgemal. Võimalusel sildid.

Isiklikud aarded – karp või riiul just talle oluliste asjade jaoks.

𝐋𝐢𝐬𝐚𝐬𝐨𝐨𝐯𝐢𝐭𝐮𝐬𝐞𝐝 𝐯𝐚𝐧𝐞𝐦𝐚𝐭𝐞𝐥𝐞

Ära korista lapse teadmata – see vähendab lapse turvatunnet.

Luba tal teha mõned “oma reeglid” – nii arendad iseseisvust ja vastutustunnet.

Märka, kui mõni süsteem ei toimi – see on võimalus kohandada, mitte hinnata.

Toeta, ära kontrolli – laps peaks tundma, et tuba on tema, mitte “täiskasvanu projekt”.

Kasutage ühiselt väikeseid “Mis mulle mu toas praegu meeldib?” hetki – kas midagi vajab muutmist?

𝐊𝐨𝐫𝐫𝐚𝐬 𝐭𝐨𝐚𝐬 𝐨𝐧 𝐥𝐚𝐩𝐬𝐞𝐥 𝐥𝐢𝐡𝐭𝐬𝐚𝐦 𝐤𝐞𝐬𝐤𝐞𝐧𝐝𝐮𝐝𝐚 – 𝐣𝐚 𝐭𝐚 𝐞𝐢 𝐩𝐞𝐚 𝐩𝐨̃𝐠𝐞𝐧𝐞𝐦𝐚 𝐧𝐮𝐭𝐢𝐦𝐚𝐚𝐢𝐥𝐦𝐚.

See annab talle enesekindluse, mida ta vajab.

11. juuli 2025

Ma peaksin ju ise hakkama saama

Kasulikku lugemist

“Sa oled ju täiskasvanud inimene. Mis mõttes sa maksad selle eest, et keegi sul kodus korda looks? Kas ise ei saa hakkama?”

Paljud naised, kellega olen kohtunud, räägivad, et just need laused hoiavad neid tagasi abi küsimast. Sageli ütleb seda mees oma naisele. Vahel vanemad, sõbrannad või… nende enda sisemine hääl:

📦 “Kui sa tellid abi, siis järelikult oled sa läbikukkunud.”
📦 “Mis sul viga on, et sa ei suuda oma kodu korras hoida?”
📦 “Kui teised saavad hakkama, siis peaksid sina ka.”

See ongi keeruline, eriti kui oled juba kõike proovinud.

Sageli ütlevad naised, et neil kulus kuid või isegi aastaid, enne kui nad julgesid abi küsida. Mitte sellepärast, et nad ei oleks varem proovinud. Vastupidi – nad on kõike proovinud:
📚 lugenud Marie Kondot
📦 teinud nädalavahetuse suurpuhastusi
✅ andnud endale uue aasta lubadusi: “Sel aastal teen kodu korda.”

Aga väsimus ja kaos tulevad tagasi nagu mitme peaga lohe – sa raiud ühe pea maha ja kaks kasvavad asemele. Enesekriitika annab märku: “Mul on ilmselt midagi viga. Teised ju saavad hakkama. Ma peaksin ka suutma.”

Me elame teistsuguses maailmas kui meie emad

Meie emade ja vanaemade ajastul oli elu aeglasem. Neil oli vähem asju, vähem segajaid, vähem rolle, mida korraga kanda. Täna on sul:
✔️ töö, mis ei lõpe tööpäevaga
✔️ lapsed, kelle jaoks on oluline, et sa oleksid päriselt kohal
✔️ suhe, millele peaksid aega leidma
✔️ vanemad, kelle eest hoolitsed
✔️ ja kodu, mis peaks olema turvapaik – aga tihti tundub nagu teine töökoht

Lisaks on meie kodudes rohkem asju kui kunagi varem. Rohkem mänguasju, riideid, tehnikat, kaost. Sa ei ole laisk ega saamatu – sul on lihtsalt liiga palju, mida hallata.

💬 Muide, see ei tähenda, et meie emadel ja vanaemadel oleks olnud kerge. Ka nemad kandsid oma koormaid – lihtsalt teistsuguseid. Tihti olid neil vähem valikuid, vähem abi ja palju nähtamatut tööd, mida keegi ei märganud. Aga täna on maailm kiirem ja nõudlikum. Meilt oodatakse korraga karjääri, laitmatut kodu, kohalolekut perele ja seda, et me ise oleksime kogu aeg rõõmsad ja terved.

Korrastamine pole ainult kastid ja sildid

Paberil tundub, et tuleb lihtsalt visata üleliigne ära, sorteerida ja panna allesjäänud kastidesse. Aga päriselt? See tähendab:
🔑 lahti laskma mälestustest ja süütundest
🔑 seisma silmitsi sadade väikeste otsustega
🔑 luua süsteemid, mis töötavad ka siis, kui elu on kiire ja energiat vähe

See ei ole lihtne. See on emotsionaalne töö, mida ei õpetatud meile ei koolis ega kodus. Ja seda ei õpeta sulle ükski ajakiri ega YouTube’i video.

📺 Jah, video võib anda ideid ja raamat võib inspireerida, aga tegeliku töö pead oma kodus ikka ise tegema. See on umbes nagu lugeda raamatut “Personalijuht” – see võib olla huvitav ja silmi avav, aga see ei tee sind veel personalijuhiks.

Abi küsimine ei ole nõrkuse märk

Kui kutsud treeneri või torumehe, ei arva keegi, et sa oled saamatu. Miks peaks korrastaja olema midagi muud? Korrastaja on nagu kodu strateeg ja tugiisik. Ta ei tule sind hindama ega õpetama, kuidas “parem naine” olla.

🤝 Korrastaja võib olla just see abi, mida oled oodanud. Keegi, kes on olemas siis, kui kõik hakkab üle pea kasvama. Ta aitab sul märgata kohti, kuhu sa ise pole osanud vaadata. Näitab, kust alustada ja kuidas edasi minna. Toob kaasa ideid ja lahendusi, mis töötavad sinu kodus ja sinu eluviisiga. Koos saame luua süsteemid, mis püsivad ka siis, kui elu on kiire ja energiat napib.

💬 Kui oled tööl meeskonnamängija, siis tead, kui hea on, kui keegi aitab mõtteid põrgatada ja annab uusi vaatenurki. Kodus toimib see korrastajaga samamoodi. Ta on partner, kellega koos saad mõelda, otsustada ja päriselt tegutsema hakata.

✅ Korrastaja aitab sul:
✔️ otsustada, mida päriselt vajad ja millest on aeg lahti lasta – ilma süütundeta
✔️ märgata, kus süsteemid ei tööta, ja leida lahendused, mis sobivad sinu kodu ja eluga
✔️ panna kõik nii paika, et sul oleks vähem segadust ja rohkem rahu igas päevas

💬 Ja kõige olulisem – ta on sinu kõrval just siis, kui kõike tundub liiga palju, et üksi alustada.

Küsimus pole ainult asjades

See “ma peaksin ju ise hakkama saama” on sügavam muster. Sageli õpime juba lapsena:
🧠 abi palumine = nõrkus
🧠 teiste vajadused on olulisemad kui enda omad
🧠 tubli tüdruk saab alati ise hakkama

Aga päriselt, kas peab ikka üksi rabelema? Sa võid endale lubada kergemat teed. See ei tee sind vähem väärtuslikuks. Vastupidi – see näitab, et sa hoolid endast.

👩‍👧‍👦 Ühe ema lugu

Üks kolme lapse ema rääkis, kuidas ta igal õhtul tõotas: “Homme teen kõik korda.” Aga järgmine päev tõi töökoosolekud, lasteaia üritused, haigeks jäänud lapse ja lõputu pesuhunniku.

“Õhtuks olin nii läbi, et lihtsalt istusin köögilaua taga ja vahtisin seda kaost enda ümber. Ja tundsin häbi, et mul ei ole oma elu kontrolli all.”

Kõige raskem polnudki segadus ise, vaid see, mida ta endale sisendas:
💬 “Sa oled saamatu. Kui teised emad saavad hakkama, miks sina ei saa?”

👀 Minu enda kogemus
Üks naine ütles mulle, et tal on minu abi vaja. Aga kutset ei tulnud. Kui mainisin seda tuttavale, pakkus ta kohe: “Mis sa siis arvad – mees keelas ära nagunii.”

💬 Minu järeldus on: Sageli ei jää asi mitte julguse või raha taha, vaid just partneri suhtumise taha. See, kuidas teine pool reageerib – kas toetab või seab piiranguid – mõjutab rohkem, kui me tahaksime tunnistada.

Küsi endalt

💬 Kas ma olen juba proovinud – ja siiski tunnen, et vajan tuge?
💬 Kas mu kodu annab mulle energiat või võtab seda?
💬 Kas ma lubaksin oma parimal sõbrannal üksi rabeleda, kui ta vajaks abi?

Kas oled endale öelnud…

“Homme teen kõik korda. Seekord saan hakkama.”

Ja siis tuleb uus päev – koos töökoosolekute, lasteaia ürituste, haigeks jäänud lapse ja lõputu pesuhunnikuga. Õhtuks oled nii väsinud, et ainus, mida suudad, on anda endale sama lubadus uuesti.

Korrastaja ei tee sind paremaks naiseks ega emaks. Ta aitab sul näha, kust alustada, mis on päriselt oluline, ja luua süsteemid, mis toimivad ka siis, kui elu on kiire ja oled väsinud.

💬 Sa ei pea kõike üksi tegema. Sa võid valida kergema tee. Sa oled väärt kodu, mis sind toetab. Ja sa oled väärt tuge, mis aitab sind sinna jõuda.

✨ Ja võib-olla tasub ka endalt küsida:
Kui palju läheb mulle korda, mida teised arvavad? Kas ma kardan abi paluda, sest pelgan, et keegi mõtleb: “Ei saa hakkama” või “See pole ju nii raske”?”

Äkki on aeg mõelda avatumalt. Mitte kõik ei pea korrastamist armastama ega kõike üksi tegema. Mõne jaoks on see “ei ole minu cup of tea” ja see on täiesti okei.

10. juuli 2025

Koduhäbi? Mis see veel on?

Kasulikku lugemist

Mõtted nähtamatust tundest, mida paljud kogevad, aga millest vähesed räägivad

Kas oled tundnud, et su kodu väsitab sind ära?
Et seal ei ole mõnus olla. Et kõik on natuke liiga palju. Ja et enne, kui keegi võib tulla, peab saama kõik korda.

Ma kuulen seda väga tihti.
Inimesed ütlevad: “Ma kutsuks korrastaja, aga enne peaks siin endal kõik korda tegema.”

See ütleb palju rohkem, kui lihtsalt “mul on segamini”.
See ütleb: ma ei taha, et keegi arvaks, et ma ei saa hakkama.

Mis on koduhäbi ja miks see tekib?

Oled sa kunagi mõelnud, miks sul on piinlik, kui keegi äkki külla tuleb? Või miks sa tunned, et enne ei saa külalisi kutsuda, kui kodu on täiesti korras? Seda nähtust nimetatakse koduhäbiks – ja Eestis pole sellest seni eriti räägitud.

Mina Korraloojana usun, et me peaksime seda endale teadvustama. Koduhäbi ei ole lihtsalt korratuse küsimus. See on sügavam emotsionaalne reaktsioon, mis mõjutab meie heaolu ja enesetunnet.

Koduhäbi on sügavam kui lihtsalt piinlikkus sassis esiku pärast. See on tunne, et su kodu ütleb sinu kohta midagi häbiväärset. Midagi, mida tuleks varjata.

Psühholoog Brené Browni sõnul on häbi seotud uskumusega, et “minuga on midagi valesti”. Kui see uskumus hakkab seostuma koduse kaose, ülekuhjatud kappide või katkise diivaniga, hakkame end alateadlikult samastama selle kõige väärtusetusega.

Koduhäbi võib tekkida ka siis, kui kodu ei vasta meie sisemistele ootustele või välisele survele. Kui me ei suuda kodu hoida „korras“, tundub, nagu me poleks ise korras.

Kuidas koduhäbi meid mõjutab?

Me ei räägi sellest otse, aga see mõjutab meie valikuid ja enesetunnet. Me tunneme survet, et kodu peab vastama standarditele – ja kui ei vasta, tunneme, justkui meie ise poleks piisavad.

Põhjuseid on mitmeid:

Tugev isetegemise kultuur: Abi küsimine tundub nõrkusena.
“Tubli tüdruku” sündroom: Meid on kasvatatud nii, et kui kodu on korras, oled ka ise justkui tubli ja usaldusväärne. Korras kodu on viis näidata, et saad eluga hakkama. See loob tugeva sisemise surve hoida kõike kontrolli all – isegi siis, kui tegelikult oled väsinud või ülekoormatud.
Säästmise ja säilitamise kultuur: Meid on kasvatatud mõttega, et “kõike võib kunagi vaja minna”. See hoiak on aidanud meid läbi kitsastest aegadest, aga samas on jätnud meid ka asjade alla lõksu. Asjad kuhjuvad, sest neist loobumine tundub raiskamisena või austuse puudumisena vanemate põlvkondade suhtes.
Sotsiaalmeedia idealiseeritud kodud: Teiste klanitud interjöörid suurendavad tunnet, et oma kodu ei ole piisav.

Meile on õpetatud, et asju ei visata ära, sest kõike võib kunagi vaja minna. See aitas vanasti rasked ajad üle elada, aga täna võib see kaasa tuua olukorra, kus kodus on liiga palju kraami ja sellest on raske lahti lasta. Sellest võib kasvada koduhäbi.

Mulle on räägitud lapsepõlvekodudest, kus kõige olulisem oli see, kuidas välja paistame. Isegi kui kodused suhted ei olnud kiita, pidi avalikkuse ees jääma mulje, et kõik on korras – riided olid korralikud, auto kaasaegne ja suhtumine väärikas. See kuvandist kinnipidamine võis varjutada tegelikku olukorda kodus ning õpetas meile juba varakult, et tähtis ei ole see, kuidas me end päriselt tunneme, vaid see, mida teised näevad.

Sotsioloogid, nagu Erving Goffman, on kirjeldanud sellist nähtust kui “esitluse lavastamist” – olukorda, kus inimene loob oma käitumise ja välise kuvandiga sobiva versiooni endast vastavalt ühiskondlikele ootustele.

Eestlaslik tagasihoidlikkus ei tähenda, et muret pole.
Meil on kombeks oma raskused ära taluda, mitte jagada. Sageli arvame, et peame üksi hakkama saama, et abi palumine on märk nõrkusest või saamatusest. Aga tegelikult on kodu meie elu peegel – ja kui kodu ei toeta sind, on sul õigus ja võimalus midagi muuta.

Abi küsimine võib tunduda harjumatu, aga see ei näita, et sa ei saa hakkama – see näitab, et sa hoolid enda heaolust ja otsid viisi, kuidas oma elu lihtsamaks ja toetavamaks muuta.

Ka päris väikese sammuga võib hakata tundma, et kodu on koht, kus on hea olla – mitte koht, mida varjata.

Mis aitab päriselt?

6 praktilist sammu koduhäbi vähendamiseks – Korralooja soovitab

1. Pane tähele, millal häbitunne tekib
Kas see juhtub, kui keegi ootamatult ukse taha tuleb? Kui lapsed toovad sõbra külla? Kui sotsiaalmeedias näed „ideaalseid kodusid“?

2. Jagatud mure
Häbi kahaneb, kui me saame sellest usaldusväärse inimesega rääkida. Kui jagad mõnda mõtet või tunnet lähedasega, võib üllatada, kui paljudel on sarnane kogemus.

3. Kui paljut sa tegelikult vajad?
Kõike ei pea alles hoidma. Proovi näiteks sellist kokkulepet: kui koju tuleb uus asi, siis midagi läheb ka kodust välja. Lihtne viis tasakaalu loomiseks.

4. Järjepidevus
Viis minutit koristamist või korrastamist on rohkem kui mitte midagi. Iga väiksemgi tegevus annab selguse- ja kontrollitunde.

5. Märka ja muuda mustreid
Kui mõtled: “ma olen lohakas”, siis kas see on ikka tõsi? Või: “Ma ei ole õppinud, kuidas oma kodu korrastada nii, et see toetaks mind.” Vahel me lihtsalt mõtleme asjad keeruliseks endale.

6. Alati on võimalus

Vahel piisab kui saad kelleltki inspiratsiooni ja motivatsiooni. Abi küsimine ei näita nõrkust – see näitab, et hoolid iseendast. Abi küsimine on tugevus, mitte nõrkus. Olgu see sõber, pereliige või professionaalne korraldaja – toetus võib olla just see, mis aitab sul alustada.

Mis aitab, kui tunned koduhäbi?

Koduhäbi väheneb tegutsedes, mitte ainult mõeldes.

Siin on mõned soovitused, mida Korraloojana soovitan:

Alusta ühest väikesest kohast – näiteks ühest sahtlist või kategooriast. Juba alustamine loob eduelamuse.
Ära oota täiuslikku päeva või hetke – 10 minutit on parem kui mitte midagi.
Ära tee seda üksi, kui ei taha – räägi sõbraga, kutsu appi professionaal või tee seda kellegagi koos.
Jälgi oma mõtteid. Kui tabad end mõttelt „see peaks juba valmis olema“, küsi hoopis: mida ma vajan, et edasi tegutseda?
Ole enda vastu leebe. Sina ei ole segadus. Sul lihtsalt on segadus – ja see on muudetav.

Kodu ei peaks olema koht, mille põhjal sind hinnatakse või kus sa pead tõestama, et saad hakkama.
Kodu võiks olla selline, mis toetab sind – sinu igapäevaelu, sinu väsimust ja sinu rõõme.

Aitab see, kui saad kellegagi rääkida.
Aitab see, kui saad oma tundeid jagada.
Aitab see, kui sind kuulatakse ilma hinnanguteta.
Aitab see, kui keegi vastab empaatiaga, mitte nõu või kriitikaga.

Ja mõnikord aitab kõige rohkem see, kui julged abi vastu võtta.

1. juuli 2025

Kui pead korrastama kellegi teise elu – eriti siis, kui ta veel elab

Kasulikku lugemist

Väga paljud inimesed jagavad minuga, kui raske on korrastada lahkunud vanemate kodu või sünnikodu.
Aga eriti keeruline on see, kui vanemad on veel elus, kuid vanad ja abitud – siis võib korrastamine tunduda neile kui märk sellest, et nad ei saa enam ise otsustada.
Ja see teebki asja keeruliseks.

Minul on isiklikult kaks väga erinevat kogemust.

👵 Vanaema: „Ma ei ole veel surnud…“

Kunagi, kui ta veel elas, viisime tema toast välja jalanõudekapi, mis meile tundus lihtsalt üleliigne. Selle peale vanaema solvus ja ütles:

„Ma ei ole veel surnud, et te minu asju toast välja viite.“

See lause jäi mind saatma. Tema jaoks ei olnud see lihtsalt kapp või kingad – see puudutas tema väärikust, ruumi ja kohalolu.
Alles hiljem sain aru, kui sügavalt võivad inimesed tajuda, et nende elu üle hakatakse otsustama ilma nendeta – isegi väikeste tegude kaudu.

👩 Ema: „Täinahka läheb ka 100 aasta pärast tarvis“

Meil olid emaga korrastamisest täiesti erinevad arusaamad.
Tema väljend oli tihti:

„Täinahka läheb ka 100 aasta pärast tarvis.“

Teisisõnu: mitte midagi ei tohi ära visata, sest äkki on kunagi vaja.
Mina tahtsin korda ja ruumi – temale olid asjad turvatundeks ja meenutuseks kunagisest asjade puudusest.

Lõpuks pakkusime talle sünnipäevaks remondi tema toas. Üllatuseks ütles ta lihtsalt:

„Tehke, mis tahate.“

Tol hetkel tundus see ootamatu leevendus. Alles hiljem sain aru, et tegelikult teadis ta, et tal ei ole enam palju elada jäänud.
Ja see pani mind hiljem, peale tema surma, asju sorteerides sügavalt mõtlema:
kas ta juba siis teadis? Kas ma oleksin pidanud rohkem kuulama, vähem tegutsema?

Mind puudutas väga ka Soome dokumentaalfilm Tavarataivas, kus peategelane, viies oma vanaema hooldekodusse, võttis tema kodust kaasa ainult ühe eseme – karbi, kus vanaemal alati kommid sees olid.

See karp ei olnud väärtuslik raha mõttes, aga ta ütles, et see meenutas talle kõige rohkem vanaema ennast.

See pani mind mõtlema:

Miks me üldse midagi alles hoiame? Kas selle pärast, et see on päriselt oluline –või selle pärast, et me kardame lahti lasta?

🔍 Mida ma olen sellest õppinud

Siin on mõned mõtted, mis on mind korrastamise ja leinaga toimetulekul aidanud:

Asjad on sageli rohkem emotsioonid kui vajadused.
Kui keegi neist loobuda ei taha, uuri, mida ta tegelikult kardab kaotada.
Anna vanemale sõnaõigus, isegi kui ta enam hästi ei jaksa.
Küsi, mis on talle oluline. Ka siis, kui tundub, et “ta ei hooli”.
Kui sorteerimine tuleb peale surma, siis ära torma.
Tee seda endale sobivas tempos – mõnikord vajab see mitu ringi. Igas voorus tekib uus selgus. Ja see on täiesti normaalne.
Leia sümbolesemed.
Kõike ei saa ega peagi alles hoidma, aga paar tähenduslikku asja võivad olla piisavad.
Räägi oma lastega, kui sina oled see vanem.
Mida sa tahad, et nad sinu asjadega hiljem teeksid? Kas nad üldse teavad?

❤️ Lõpetuseks

Me elame ajastul, kus räägitakse loobumisest ja korrastamisest.
Aga me ei tohi unustada, et inimese asjad pole kunagi lihtsalt asjad.
Neis on elu, suhted ja vaiksed kokkulepped.

Kui oled praegu selle keskel – vanema kodu, tühja toa, lahtivõtmata kapi ees –
siis tea: sa ei ole ainus.

See on raske, sest sa ei sorteeri ainult esemeid.
Sa korrastad ka mälestusi, suhteid ja mõnikord ka iseennast.

Kui tunned, et vajad tuge või selgust, siis tea, et ma saan korrastajana sulle selles protsessis toeks olla – empaatilise kõrvaltvaataja, kaasamõtleja ja praktilise abilisena.

25. juuni 2025

Korralooja juhend perele: 6 lihtsat sammu kergema elu poole

Kasulikku lugemist

Korrastamine ei ole lihtsalt asjade paigutamine – see on oma elu, harjumuste ja väärtuste teadlik suunamine. Kui oled otsustanud korrastada kogu kodu, on oluline luua süsteem, mis sobib just teie pere eluviisiga. See juhend aitab sul luua selgust, lihtsust ja rahu – samm-sammult, ruum ruumi haaval.

Aeg ei kao – ta täitub valikutega

Üks sagedasemaid põhjuseid, miks korrastamisega ei alustata, on: “Mul pole aega.”
Aga aeg ei kao kuhugi – ta täitub valikutega. Mõned on teadlikud, teised harjumusest. Iga “jah” millelegi on samal ajal “ei” millelegi muule. Küsimus on: millele?

Korrastamine ei ole lihtsalt kodune ettevõtmine. See on viis vaadata ausalt otsa sellele, millele me anname oma tähelepanu, energia ja ruumi.
See on viis vabastada oma päev liigsest mürast – kõigest, mis röövib tähelepanu, energiat ja sisemist rahulolu.

Kas see on unistus – või harjumus?

Kas korratus ja tolm on tõesti sinu loomulik elukeskkond?
Kas närviline otsimine, kuhjuvad hunnikud ja alateadlik rahulolematus kuuluvad paratamatult igasse päeva?

Mina ei usu, et kaosest peab tegema oma identiteeti.
Ma ei usu, et korratus, kuhjumine ja pidev ülekoormus on loomulik osa elust, millega me peame lihtsalt leppima.
Ma ei usu, et see on “lihtsalt meie pere teema”, mida tuleb põlvest põlve edasi kanda.

Mitte selleks, et olla tubli või teistele meeldida – vaid selleks, et sul oleks kergem olla iseendas kohal.
Me kõik kanname midagi edasi. Küsimus on, mida me valime edasi kanda.

Korrastamine on valik. Valik taibata, märgata ja hakata ise kujundama oma ruumi – ja oma elu – nii, et see oleks kooskõlas sellega, mida sa tegelikult vajad ja väärtustad.

Kuidas korrastada kogu maja ja hoida loodud korda:

1. Alusta tähendusest, mitte asjadest

Enne kui hakkad korrastama, küsi endalt (või perega koos):

Millist elu me tahame selles kodus elada?
Millised tegevused ja harjumused toetavad meie heaolu?
Mis meid segab? Mis on üleliigne?

See loob fookuse ja aitab otsustada, mida alles hoida ja millest loobuda.

2. Alusta lihtsamast – mitte kõigest korraga

Eduka korrastamise võti on järjepidevus, mitte kiirus.
Vali kindel rütm – näiteks üks ala nädalas või 30 minutit päevas.
Keskendu korraga ainult ühele ruumile või alale: kapp, riiul, sahtel, kast.

3. Korralooja korrastussammud

Vali väike ala ja tee see täiesti tühjaks – ainult tühi pind toob nähtavale kogu pildi.
Kõik, mis on prügi, on prügi! Korja see kokku ja sorteeri liigiti.
Puhasta tolmust sahtel, kapp, riiul.
Koonda esemed kategooriatesse (nt raamatud, mänguasjad, tööriistad).
Küsi iga asja kohta: Kas see teenib mind täna? Kas see on mulle vajalik või armas? Kas see kuulub siia ruumi (sahtlisse)?
Loobu asjadest, mis ei loo sulle väärtust, mida on topelt või mis ei lase sul hingata.
Sorteeri alles jäävad esemed ja paiguta need loogiliselt – nii, et neid oleks lihtne kasutada.
Märgista kastid või riiulid vajadusel – lihtsus loob kerguse.

4. Kogu pere kaasamine

Igal pereliikmel peaks olema võimalus panustada.
Kaasa lapsi vastavalt nende vanusele ning toeta neid oma valikute tegemisel.
Anna neile ruumi otsustamiseks – usaldus kasvatab iseseisvust rohkem kui kontroll.

Kui laps saab ise otsustada oma asjade üle ja iga väikest sammu märgatakse, sünnib koostöö.
Koos korrastamine ei loo ainult korda – see kasvatab usaldust, oskusi ja enesekindlust.

5. Kuidas hoida loodud korda igapäevaselt

Kui igal asjal on oma koht, on lihtsam korda hoida.
Iga päev 5–10 minutit “korra taastamise” aega (nt enne magamaminekut).
“Üks sisse, üks välja” – iga uue asja saabumisel loobu ühest olemasolevast.
Iga nädal üks väike ülevaatus – kas süsteem töötab, mis vajab kohandamist?
Märka, millal segadus taas tekib – see on võimalus süsteem uuesti üle vaadata.
Ära oota täiuslikkust – piisavalt hea ja rahulik keskkond on eesmärk.

6. Iga asi, millest loobud, vabastab killukese su tähelepanust.

Kui sa ei ole kindel, kas midagi on vaja, või ei suuda veel otsustada, pane see Ajutisse kasti. Lisa kuupäev. Kui 6 kuu või aasta jooksul ei ole sa sealt midagi võtnud, siis sa ei vaja neid esemeid.
Ära hoia asju lihtsalt harjumusest. Anna ära. Loobu. Vii minema.

Näiteks: kui su garderoobis on riided, millesse loodad juba kolmandat aastat mahtuda, siis võib-olla on aeg neist loobuda.
Hoides neid alles, hoiad ka ruumi kinni. Igal hommikul, kui need riided su silme eest läbi käivad, meenutavad nad midagi, mida sa veel pole teinud – mitte seda, mida sa juba oled saavutanud.

Premeeri end siis, kui eesmärk on saavutatud.
See loob tunde, et sa ei loobu millestki, vaid liigud millegi poole.
Nii ei ole tegemist mitte pettumusega, vaid teadliku valikuga anda oma ruumile ja kehale selgem tähendus. See ei tekita tunnet, et oled millestki ilma jäänud – vaid näitab, et oled valinud teadlikult ja enda kasuks.

Korrastamine aitab mõista, mida sa päriselt vajad ja väärtustad.
Korras kodu ei ole eesmärk omaette, aga segadus ei peaks olema ka vabandus.
Et “vahet pole – see on lihtsalt meie pere teema” ei muutuks õigustuseks, miks kaos on okei.

Korralooja usub, et just korras kodus on palju mõnusam koos olla.
Rahu on kergem märgata. Ja lastele on lihtsam eeskujuks olla.

Kodu, kus on vähem, võimaldab elada rohkem.

Samm korraga – ja kõik muutub.

18. juuni 2025

Korrastamine ei alga riiulist, vaid julgusest endale otsa vaadata

Kasulikku lugemist

Miks ruum ei muutu enne, kui me oleme valmis endaga tõtt vaatama?

Korrastamine pole kunagi ainult kappide tühjendamine ja asjade sorteerimine. See protsess võib tuua pinnale palju enamat. Olen kogenud olukordi, kus kliendi kodus liikudes ja esemeid puudutades muutub õhkkond pingeliseks.

Kaos ei ela ainult kappides. See elab sageli ka meie sees.
Korrastamine puudutab alati inimest ennast – tema lugu, mälestusi ja kaitsemehhanisme.

„ Suhe asjadesse võib olla viimane side kellegi, mõne ajahetke või oma varasema minaga.“

Mõni asi pole lihtsalt asi

Esemed ei ole kunagi lihtsalt asjad. Sageli peegeldavad asjad meie mälestusi, identiteeti või isegi kaitset. Kliendi jaoks, kel on ATH, võib kast müügiasjadega olla viis, kuidas endas korda ja kontrolli hoida.

Ostuimpulsid on enamasti viis ärevusega toimetulekuks – lootus tekitada tunne, et tehakse midagi kasulikku või vajalikku. Kui korrastaja selle kasti ära viib, võib see tunduda isikliku rünnakuna, isegi kui see oli eelnevalt kokku lepitud.

Asjad loovad meile turvatunde ja justkui kaitsekihi. See on näiline turvalisus, mille varjus ei pea tegelema oma tegelike tunnetega.

„Kui ma loobun sellest esemest – kes ma siis olen?“

Kui inimene peab otsustama, kas midagi ära visata, pole see alati loogiline otsus. See on emotsionaalne otsus.
Kas ma kaotan tükikese endast?

See seletab, miks nii paljud inimesed tahavad korda, aga ei suuda sellega lõpuni minna. Neil pole sisemist vajadust ega kindlust mis toob kaasa asjadest loobumine.

Laps näeb, kui sa pingutad

Peremustreid ei saa ruumist lahutada. Kui ema kogub, sest tema ema elas puuduses, on see ellujäämise mälu. Kui isa ei talu segadust, sest tema lapsepõlv oli kaootiline, on see tema katse hoida sisemist rahu.

Lapsed on selle kõige peeglid.
Kui laps kiidab ema vaikselt korrastaja kuuldes, ei ole see lihtsalt armas hetk. See on sõnum:
„Ma näen, et sa pingutad.“
Või halvemal juhul:
„Ma tunnen, et sa vajad mu toetust, et mitte murduda.“

Korrastaja kohalolu võimendab nähtamatut

See, et korrastamise käigus tulevad esile emotsioonid, on loomulik. Kui inimene sel hetkel nutab, ärritub või tõrjub korrastajat, ei ole see midagi ebatavalist.

Korrastaja võib olla esimene inimene, kelle juures klient tunneb, et tunded on lubatud.
Mõnikord aga võib korrastaja kohalolek panna inimese alateadlikult kaitsesse – seisundisse, mis seni on aidanud tal ellu jääda. See võib väljenduda pingelises õhkkonnas, arusaamatustes või ootuses, et keegi tuleks ja lahendaks kõik probleemid tema eest.

Miks korrastajat ei kutsuta – ja miks see otsus võib kõike muuta

Põhjuseid on mitmeid:

Koduhäbi
Uskumus, et „ma peaksin ise hakkama saama“
Hirm, et keegi näeb, kuidas ma tegelikult elan
Erinevad arusaamad sellest, mida üldse tähendab „korras kodu“ – kas see on puhtad pinnad või rohkem hingamisruumi?

Vahel on korrastaja kutsumine ühe pereliikme appihüüd:

„Ma ei jaksa enam. Ma ei saa keskenduda. Ma tunnen, et kodu koormab mind.“

Sellistes olukordades pole korrastamine lihtsalt sorteerimine. See on katse taastada kontrolli, selgust ja turvatunnet. Aga see võib tuua nähtavale ka kõik allasurutud pinged, mis seni on püsinud vaiba all.

“Nii nagu koristades kerkib tolm, nii kerkivad korrastades esile peremustrid, emotsioonid ja rollid.”

Miks korrastaja ei saa (ja ei tohi) kõike lahendada

Korrastaja peab säilitama professionaalsuse ja oma rolli. Märgata – aga mitte sekkuda. Ta ei ole pereterapeut. Ja mõnikord tuleb teha keeruline, ent vajalik otsus: panna protsess pausile või lõpetada koostöö.
Et mitte jääda osaliseks milleski, mis vajab hoopis teistsugust tuge.

Kui kodus on kaos, pole see ainult asjade küsimus

Korrastamine on teekond seestpoolt väljapoole. Alles siis, kui ollakse valmis kohtuma oma hirmude, mälestuste ja sisemiste tõrgetega, saab muutuda ka ruum enda ümber.

Mõnikord tuleb enne korda teha paus, võtta aeg maha, et järele mõelda, mida sa tegelikult vajad.

Paus ei tähenda allaandmist. See on teadlik otsus enne järgmist sammu.

“Korrastamine ei alga riiulist. See algab julgusest endale otsa vaadata. Lubada minna sellel, mis on muutunud liigseks. Teha ruumi uuele.”

✦ Soovitus enne korrastamist:

Enne kui alustad korrastamist, küsi endalt ausalt:
Mida ma loodan selle kaudu saavutada?
Mida ma tegelikult vajan – rohkem ruumi, rohkem rahu, midagi muud?

Kui su siht on selge, on palju kergem teha valikuid, mis viivad sind päriselt edasi.

16. juuni 2025

🧹 Loetelu, millest alustada: asjad, millest võid kohe vabalt loobuda

Kasulikku lugemist, Uncategorized

Kui kodus on liiga palju asju, siis tekib üsna kiiresti ka tunne, et kõik on segamini. Aga kust alustada?

Hea uudis on: sul ei pea olema suurt plaani, et teha esimene samm korrastuse suunas.
Piisab, kui võtad ette just need esemed, mille puhul pole kahtlustki – neid pole sinu elus enam vaja.

Et see oleks lihtsam, panin kokku A4 suuruses nimekirja esemetest, millest saad kohe loobuda. See on täiesti tasuta allalaaditav ja mõeldud selleks, et tekitada esimene hoog ja ruum.

🎁 Laadi alla:

👉 Loetelu esemetest, millest võid kohe vabalt loobuda (PDF)

Miks just need esemed?

See nimekiri ei sisalda keerulisi otsuseid.
Sinna kuuluvad:

katkised ja puuduvate osadega esemed,
vanad kosmeetikatooted,
riided, mis ei sobi ega meeldi,
köögitarbed, millel puudub kaas või funktsioon,
mänguasjad, millest lapsed on välja kasvanud.

Need on asjad, mille puhul ei pea kaua mõtlema – millest loobumine aitab sul kohe tunda selgust ja kergendust.

Küsi endalt:

Kas ma ostaksin selle eseme täna uuesti?
Kas see toetab minu elu praegu – või takistab seda?

Korrastamine ei pea olema kurnav.

Vastupidi – see võib olla selgust ja enesekindlust loov tegevus, kui valid õiged stardipunktid.

Kui soovid rohkem tuge, süsteeme või tugevat alust oma kodus (või kontoris), võid julgelt kirjutada – olen siin, et sind toetada.
💬 Konsultatsioon on inspireeriv, hinnanguvaba ja 100% sinu vajadustele keskendunud.

📌 Lae nimekiri alla, prindi välja ja tee esimene liigutus. See on lihtsam, kui tundub.
🎯 Laadi PDF siit alla

🖋 Korralooja
#korrastamine #korralooja #lihtsamelu #vabaneasjadest #minimalism #kodusüsteemid

5. mai 2025

21 põhjust, miks me asju omame

Kasulikku lugemist

Oled sa kunagi mõelnud, miks sul nii palju asju on? Miks hoiad alles esemeid, mida sa ei kasuta, või suveniire, mida sa isegi ei mäleta? Tihti kogume asju harjumusest või emotsioonide tõttu, ilma et päriselt mõtleksime, miks me seda teeme.

See nimekiri toob välja 21 põhjust, miks me armastame asju omada. Mõni põhjus on praktiline, teine aga seotud emotsioonidega, nagu nostalgia või turvatunne. Loodetavasti aitab see sul paremini mõista, miks sa oma asju hoiad, ja ehk annab julgust vabaneda neist, mis sulle enam rõõmu ei paku.

Võta seda nimekirja kui väikest peeglit – võimalust vaadata oma asjadele ja nende tähendusele uue pilguga.

Mälestused: Esemed meenutavad minevikku, olulisi sündmusi või inimesi, keda me hindame.
Emotsionaalne side: Mõned asjad kannavad meie jaoks erilist tähendust, näiteks kingitused lähedastelt.
Turvatunne: Asjade omamine annab tunde, et oleme paremini valmis ootamatusteks.
Identiteet: Esemed väljendavad, kes me oleme ja mida tähtsaks peame.
Hirm kahetsuse ees: “Äkki läheb kunagi vaja” hoiab meid tihti asju alles hoidmas.
Staatus ja prestiiž: Luksuslikud ja haruldased asjad aitavad näidata meie positsiooni ühiskonnas.
Sotsiaalne surve: Reklaamid ja ümbritsev keskkond tekitavad tunde, et meil peaks midagi olema.
Nostalgia: Esemed viivad meid tagasi mälestustes meeldivatesse aegadesse.
Esteetiline nauding: Meile meeldivad ilusad ja visuaalselt atraktiivsed asjad.
Kingitused: Hoiame alles kingitusi, isegi kui need meile ei meeldi, et mitte solvata andjat.
Emotsionaalne tühimik: Mõned ostud aitavad täita kurbust, üksindust või stressi.
Hirm tuleviku ees: Esemed tunduvad vajalikud juhuks, kui midagi juhtub.
Harjumus: Pikaajaline kogumine muutub automaatseks tegevuseks.
Kultuur ja traditsioon: Mõned esemed kannavad edasi meie pärandit ja identiteeti.
Hobid ja loovus: Paljud asjad toetavad meie huvisid ja loomingulisi tegevusi.
Praktilisus: Omame asju, sest need on vajalikud igapäevaelus.
Kasulik väärtus: Mõned esemed tunduvad investeeringuna või võivad kunagi väärtust juurde saada.
Soov täita ruumi: Täis ruum tundub hubasem ja kodusem kui tühi ruum.
Heaolu: Mugavad ja kodused asjad muudavad elu lihtsamaks ja nauditavamaks.
Uue ihalus: Soov omada uusi ja paremaid esemeid, et end paremini tunda.
Mida rohkem, seda parem: Mõtteviis, et suurem kogus esemeid võrdub suurema eduga või õnnega.

Seda nimekirja vaadates tasub küsida endalt:

Millised põhjused kehtivad minu puhul? Kas need põhjused on kooskõlas minu väärtuste ja elustiiliga?

Kui hakkad asju teisiti vaatama, proovi alustada väikestest sammudest. Näiteks vali üks kapp või sahtel ja küsi iga asja kohta: “Kas see lisab minu ellu väärtust? Kas see teeb mind õnnelikuks?”
Selline analüüs aitab luua teadlikuma suhtumise asjadesse ja leida tasakaalu omamise ning vabaduse vahel. 😊

24. jaan. 2025

5 praktilist nõuannet: Kuidas kaasata pere kodutöödesse

Kasulikku lugemist

Kodu, kus kõik osalevad

Kodutööde jaotamine on sageli perekondades pingeallikas. Näiteks võib üks pereliige tunda, et tema teeb suurema osa tööst, samas kui teised ei märka oma osa vajalikkust. Sellised olukorrad võivad põhjustada stressi ja tülisid, eriti kui ootused pole selgelt väljendatud või ülesanded on jaotatud ebaõiglaselt. Igaüks soovib, et kodu oleks puhas ja korras, kuid tihti langeb suurem osa vastutusest ühe pereliikme õlgadele. Kuidas aga kaasata kõik pereliikmed, alates lasteaialapsest kuni teismeliseni, kodutöödesse? Siin on praktiline juhend, mis aitab perekonna kodutööde jagamisse kaasata ja sellest lausa mängulise harjumuse kujundada.

1. Alusta suhtlemisest

Kodutööde jagamise eelduseks on avatud suhtlus. Arutage, mida “korras” kodu tähendab teie pere jaoks, sest kõigil võivad olla erinevad puhtusenormid. Kompromissideni võiks jõuda, leppides kokku minimaalsetes standardites, näiteks millal peaks teatud töö olema tehtud, ja jagades vastutust nii, et see arvestaks iga pereliikme tugevusi ja eelistusi. Näiteks võib üks pereliige hoolitseda koristamise eest hommikuti, teine õhtuti, või jaotada ülesanded ruumide kaupa. Rõhutage, et kodutööd on meeskonnatöö ja igaühe panus on oluline.

Nõuanne: Kui nimekirja koostamine tundub keeruline, võib alustada lihtsamatest ülesannetest. Näiteks leppige kokku ühised standardid, nagu “nõud pestakse igal õhtul” või “põrand pühitakse kaks korda nädalas”. Lisaks võiks kokku leppida, et igaüks paneb oma nõud pärast sööki nõudepesumasinasse. Samuti võib ülesandeid mitmekesistada, näiteks jagades koeraga jalutamise päevad pereliikmete vahel. Kui keegi ei jõua oma ülesannet täita, võiks arutada, kas vahetatakse ülesandeid või aidatakse vajadusel teineteist.

2. Selgitage ootusi ja jagage konkreetseid ülesandeid

Sageli tekib segadus, sest ootusi ei ole piisavalt selgelt väljendatud. Kui soovite, et keegi koristaks köögi, selgitage täpselt, mida see hõlmab – kas ainult nõude pesemist või ka tasapindade puhastamist ja põranda pühkimist. Kirjeldage selgelt iga ülesande piire ja kvaliteedi ootusi, et vältida pettumust.

Nõuanne: Kui visuaalse tabeli koostamine tundub liiga aeganõudev, võite kasutada lihtsamat alternatiivi, näiteks kleepida köögi seinale nimekirja põhiülesannetest ja nende sooritamise aegadest. Taimeri kasutamine võib motiveerida, määrates konkreetse aja töö lõpetamiseks. Selgelt märgitud ajapiirangud aitavad vältida ülesannete venimist ja hoiavad pereliikmete energiataset. Ka vaid 10-15 minutit igapäevaseid töid võib anda märkimisväärse panuse kodu korrashoidu.

Digitaalne lahendus: Kaaluge kodutööde jagamist Google kalendris või muus planeerimisrakenduses. Kalendrisse saab märkida tööde sooritamise tähtajad ja vastutajad, mis lihtsustab jälgimist. Lisaks võib kasutada jagatud vestlusplatvorme, nagu WhatsApp või Trello, kus saab jagada juhiseid ja tööde edenemist. Näiteks võib Trellos olla igaühele oma nimega veerg, kus ülesanded liiguvad “tegemata” kategooriast “valmis” kategooriasse, mis annab selge ülevaate tööde edenemisest.

3. Kohanda ülesanded vastavalt vanusele

Kodutööd peaksid olema iga pereliikme jaoks sobivad ja eakohased. Lasteaialapsele on oluline esmalt näidata ja õpetada, kuidas töid teha, samas kui teismelisega saab kokku leppida kindlates vastutusalades.

Nõuanne lasteaialapsele: Tee koristamisest mäng. Koristage koos ja korraldage “värvide sorteerimine”, kus laps peab leidma ja paigutama kõik sama värvi mänguasjad ühte kasti. See arendab nii korrastamist kui ka värvitundmist. Koristage koos ja korraldage “aardejaht”, kus iga ülesande täitmine viib lähemale preemiale. Selgita lapsele, et igal asjal on oma koht ja et mänguasjad vajavad samuti oma “voodit”.

Nõuanne teismelisele: Koosta koos temaga nädalaplaan, kus ta valib ise sobivad kodutööd. Näiteks võib ta hoolitseda oma toa korrashoiu, aidata nõude pesemisel või prügi sorteerimisel. Samuti võib ta võtta vastutuse lihtsamate toidukordade valmistamise või pesu kokkupanemise eest. Arutage tööde mahtu ja ajakulu, et ootused oleksid selged ja realistlikud. Lepi kokku tööde valmimise tähtajad, kuid anna teismelisele vabadus otsustada, millal need tehtud saavad. See arendab vastutustunnet ja enesejuhtimise oskust.

4. Motiveerige ja tunnustage

Motivatsioon on edu võti. Tunnustage iga pereliikme panust, olgu nad väikesed või suured. Väiksematele lastele sobib näiteks rõõmus kiitus või väike preemia, nagu lisaminutid lemmiktegevuseks. Teismelistele võib olla motiveeriv, kui tunnustate nende iseseisvust ja vastutustunnet, näiteks kiites nende isikliku panuse eest või andes neile suurema sõnaõiguse pereotsustes. Rõhutage, et kodu korrashoid on kogu pere ühine panus ja loomulik osa igapäevaelust, mitte eraldi pingutus. Preemiad võivad olla väikesed ja lihtsad, kuid kindlasti märgake igaühe panust.

Nõuanne: Kui punktisüsteemi rakendamine tundub keeruline, proovige alternatiivseid motiveerimisviise. Näiteks võite pidada “tänupäevikut”, kuhu kirjutate igaühe panuse üles, või korraldage kord nädalas “kiituse ring”, kus iga pereliige saab teisi tunnustada. Premeerige pereüritustega, nagu ühised väljasõidud, kino- või mänguõhtud.

5. Perekoosolekud ja konfliktide lahendamine

Kui perekoosolekud tunduvad keerulised, proovige leida loomulikke viise avatult suhtlemiseks. Vestelge iga pereliikmega individuaalselt, selgitades ootusi ja kuulates nende muresid ning ettepanekuid. Perekoosolekud, kui need hästi toimivad, on suurepärane viis eesmärkide seadmiseks ja ühiste otsuste tegemiseks. Ka ühised õhtusöögid või hommikusöögid on sobiv aeg arutada päeva tegemisi ja sõlmida kokkuleppeid. Konfliktide korral keskenduge lahenduste leidmisele, mitte süüdistamisele.

Kodutööde jagamine ei pea olema tüli allikas. Oluline on avatud suhtlus, selged ootused ja motiveeriv keskkond. Pea meeles, et inimesed on erinevad – nende ootused, harjumused ja taluvuspiirid võivad erineda. Lapsed õpivad eeskujust, seega näidake neile, kuidas meeskonnatöö aitab saavutada ühist eesmärki.

Tihti tunnevad pereemad stressi, kui mees või lapsed ei osale kodutöödes nii, nagu nemad ootaksid. Probleemi juur peitub aga sageli selles, et ootused ei ole selgelt väljendatud. Gordoni meetod probleemide lahendamisel soovitab küsida, kelle probleemiga on tegu – see aitab leida sobiva lahenduse. Kui mõni kodutöö tulebki endal kiiremini ja paremini välja, siis aktsepteeri seda ja tee see ise. Samas on oluline hoida avatud suhtlust ning arvestada pereliikmete eripärasid. Ka järjepidevus on oluline – isegi 10-15 minutit igapäevaseid töid võib anda märkimisväärse panuse.

Me kõik soovime kodu- ja turvatunnet, kus end hästi tunda ja akusid laadida. Koduste tööde jagamine loob kodu, kus kõigil on hea ja meeldiv olla.