Tag Archive for: korralooja

Kodu korrastamine ja harjumused: miks segadus ei kao iseenesest

Kui tunned, et su kodu, kalender ja igapäevased harjumused on üle koormatud, siis on üks asi kindel: see ei juhtunud üleöö.
Segadus ei teki iseenesest. Samamoodi ei teki ka väsitavad rutiinid iseenesest.

Kõige selle taga on väikesed otsused ja korduvad valikud.
„Panen selle hiljem ära.“
„See üks asi mahub ju veel.“
„Selle kohtumise lisan ka, küll ma kuidagi ära korraldan.“

See ei ole süüdistus, vaid reaalsuse kirjeldus. Seni, kuni teeme iga päev enam-vähem samu valikuid, ei ole realistlik oodata, et muutus juhtuks iseenesest.

Korrastamine – nii kodus, kalendris kui harjumustes – on väga konkreetne viis oma mustreid märgata ja neid samm-sammult muuta.

Segadus on väikeste valikute tulemus

Kõigil on olnud hetki, kus mõni asi jääb „ajutiselt“ lauale, toolile või põrandale. Ajutisest saab „praegu pole aega tegeleda“ ja lõpuks harjumus. Sama juhtub ka kalendriga: lisad ühe kohustuse siia, teise sinna, jätad enda puhkepausi kirja panemata – kuni lõpuks tundub, et sul ei ole enam ühtegi vaba hetke.

Mõned näited väikestest valikutest, mis kuhjuvad:

  • Kodu:
    • Asjadele ei määrata kindlat kohta.
    • „Võtan vastu, sest see on tasuta / ilus / äkki läheb vaja.“
    • Vanu asju ei vaadata kriitilise pilguga üle – need lihtsalt „jäävad“.
  • Kalender:
    • Võtad vastu kohtumise, mille osas oled juba esimesest hetkest ebakindel.
    • Ei jäta endale taastumisaega, vaid täidad kõik ajad ära.
    • Lased teistel oma aega kujundada, selle asemel et ise piire seada.
  • Harjumused:
    • Väsimuse pealt läheb automaatselt käsi telefoni, mitte puhkepausi järele.
    • Söömine on preemia, mitte teadlik valik.
    • „Teen korraga kõik ära“ asendab väikseid ja järjepidevaid samme.

Ükski neist valikutest pole iseenesest „halb“. Küsimus on selles, mis juhtub siis, kui need samad valikud korduvad päevast päeva, kuust kuusse, aastast aastasse.

Miks me kordame samu mustreid?

Sagedane eksiarvamus on, et kui kodu või elu on segamini, tähendab see laiskust või suutmatust. Tegelikult on põhjus sageli palju lihtsam ja inimlikum: me tegutseme automaatselt.

  • Me teeme seda, mis on tuttav, isegi kui see meid ei toeta.
  • Me väldime ebamugavaid otsuseid („millest loobuda“, „kellele ei öelda“), sest need võivad tekitada süüd või pettumust.
  • Me loodame, et „küll ma ükskord võtan terve päeva ja teen kõik korda“.

Autopiloot hoiab meid justkui paigal. Korraga on korrastamisest või muutusest saanud suur, ähmane ja raske projekt, mida lükkame edasi. Vahepeal lisandub muudkui uusi asju, kohustusi ja rutiine.

Siin tulebki mängu korrastamine kui teadlik tegevus, mitte ainult asjade tõstmine teise kohta.

Korrastamine kui võimalus mustreid märgata

Korrastamine ei ole karistus selle eest, et seni „pole hakkama saanud“. See on tööriist, mis aitab ausalt näha, mis tegelikult toimub.

Kui hakkad sorteerima oma kodu, kalendrit või harjumusi, saavad nähtavaks mustrid:

  • Asjad:
    • Mida ostad korduvalt?
    • Millest on sul mitu versiooni?
    • Mis seisab aastaid puutumatuna, kuid võtab ruumi ja energiat?
  • Kalender:
    • Kelle vajadused on su kalendris esikohal – sinu või teiste?
    • Kas seal on üldse kohta puhkamiseks, taastumiseks, mitte midagi tegemiseks?
    • Millised kohtumised annavad sulle energiat ja millised võtavad?
  • Harjumused:
    • Kuidas sa alustad ja lõpetad oma päeva?
    • Mis on esimene asi, mille järele käsi automaatselt sirutub?
    • Millised tegevused toovad tegelikku kergendust, millised ainult lühiajalist tuimestust?

Kui sa neid mustreid ei märka, kordad neid edasi.
Kui sa hakkad neid märkama, tekib võimalus teha teistsuguseid otsuseid.

Väikesed muudatused, mitte järsk kannapööre

Oluline on endale tunnistada: ükski süsteem ei muutu püsivalt, kui proovida „kõik korraga“ ära teha. Suurpuhastuse tunne on korraks hea, kuid ilma uute harjumusteta libiseb elu kiiresti tagasi endisesse rütmi.

Muutus algab väikesest, aga konkreetsest sammust.

Näiteks:

  • Vali üks pind kodus (nt esikukapp, köögitasapind, üks riiul) ja otsusta, et see jääb edaspidi ülekuhjamata.
  • Vali üks nädalapäev, kuhu sa enam uusi kohtumisi ei lisa, et jätta endale hingamisruumi.
  • Vali üks harjumus, mida tahad muuta (nt õhtune telefonikasutus) ja asenda see millegi lihtsa ja realistlikuga (lühike jalutuskäik, lugemine, lihtsalt olemine).

Oluline on järjepidevus, mitte maksimumsooritus.
Kui teed iga päev ühe väikese otsuse teisiti, liigud suuna, mitte tempo järgi.

Korrastamine kui suhtumine iseendasse

Kodu, kalender ja harjumused on väga otsesed peeglid sellest, kuidas sa enda vajadusi väärtustad.

  • Kui lubad kõigil su ajale ligi pääseda, aga enda puhkust ei planeeri, annab see signaali, et sinu vajadused on alati viimasel kohal.
  • Kui hoiad asju „igaks juhuks“, saadad endale sõnumi, et sul võib-olla ei ole tulevikus piisavalt või sa ei usalda, et vajadusel leiad lahenduse.
  • Kui täidad iga vaikse hetke ekraani ja infoga, on raske kuulda, mida sa tegelikult vajad.

Korrastamine ei ole ainult asjade vähendamine. See on otsus: ma kohtlen oma aega, tähelepanu ja ruumi kui piiratud ressurssi, mida ma tahan kasutada targalt ja läbimõeldult.

Kuidas alustada – kolm fookust

Kui kõik tundub korraga liiga palju, soovitan valida ühe fookuse korraga:

  1. Kodu: vali üks ala (näiteks esik, töölaud, köögitasapind) ja tee sellest oma „kerguse tsoon“. Seal ei „pargi“ enam juhuslikke asju. Vaata üle, mis sinna üldse kuulub.
  2. Kalender: vaata nädala jagu kohustusi ja küsi endalt iga tegevuse kohta:
    • Kas see on vajalik?
    • Kas see peab olema sel nädalal?
    • Kas selle võiks keegi teine teha?
      Tee vähemalt üks tühistamine, edasilükkamine või delegeerimine.
  3. Harjumused: vali üks väike harjumus, mille muutmisel on suur mõju.
    Näiteks:
    • 10 minutit iga päev asjade ära panemiseks.
    • 15 minutit päevas ilma ekraanita.
    • Konkreetne kellaaeg, mil lõpetad tööpäeva.

Kõik see tundub ehk esmapilgul tühine. Kuid need on täpselt samasugused väikesed otsused, mille tulemusel praegune olukord tekkis – ainult teise suunaga.

Muutus ei tule iseenesest – aga see on sinu võimuses

Kui ootad tunnet, et „küll ma ükskord olen valmis muutma“, siis see hetk võibki jääda tulemata. Tegemist ei ole motivatsiooni, vaid otsusega seotud küsimusega.

Korrastamine kui teadlik tegevus annab sulle võimaluse:

  • näha ausalt, mis sind praegu toetab ja mis mitte;
  • võtta tagasi kontroll oma aja, ruumi ja energia üle;
  • luua igapäevaellu rohkem selgust ja kergust, mitte ainult ilusat pilti kapis või päevikus.

Sa ei pea tegema kõike korraga.
Sa pead valima, millega alustad.

Lõpetuseks mõned küsimused, mille üle tasub mõelda:

  • Milline üks väike korduv otsus sinu igapäevas toob kõige rohkem segadust – kas kodus, kalendris või harjumustes?
  • Millise ühe sammu sa saad täna teha teistmoodi, et homme ei korduks täpselt sama muster?

Kuidas hakata kodu korrastama?

Korralooja jagab praktilisi nõuandeid, kuidas luua süsteem ja kord, mis toetab sind päriselt. Alusta väikeste sammudega ja tunne kergust oma kodus ja meeles.

Korralooja praktilised ja inspireerivad nõuanded

Korrastamine ei ole ainult kappide ja riiulite ümberpaigutamine. See on valik elada teadlikumalt, lihtsamalt ja rahulikumalt.
Kui tunned, et kodu on täis liigseid esemeid ja peas keerleb mõte „ma ei tea, kust alustada“, siis oled juba teinud esimese sammu – soovi muutust luua.

Siin on Korralooja praktilised soovitused, kuidas alustada kodu korrastamist nii, et lood süsteemi, mis jääb püsima ja toetab sind päriselt.

1. Alusta ühest väikesest alast

Kogu kodu korrastamine korraga võib tunduda üle jõu käiv.
Alusta ühest riiulist, sahtlist või pinnast, mille saad ühe korraga lõpule viia.
See loob eduelamuse ja motiveerib edasi liikuma.
Korrastamine ei ole sprint – see on maraton, kus iga väike võit kasvatab selgust ja rahu.

2. Küsi endalt: „Kas see asi toetab mind täna?“

Iga ese, mis su kodus ruumi võtab, mõjutab ka su mõtteid ja energiat.
Kui hoiad alles esemeid, mis meenutavad süüd, kahetsust või “äkki läheb vaja” -tundeid, siis koormab see meie aju.

Korrastamise olulisim küsimus on lihtne:

“Kas see ese toetab minu tänast elu ja eesmärke?”

Kui vastus on ei, on aeg lahti lasta.
Loobumine ei ole kaotus – see on ruumi loomine uuele.

3. Loo korrastamise rutiin, mitte kampaania

Korrastamine ei pea olema suur kevadpuhastus, mis lõpeb väsimuse ja poolikute kastidega.
Pigem loo korduvad väikesed sammud, mis muutuvad elu loomulikuks osaks:

  • 10 minutit päevas ühe riiuli korrastamist,
  • iga kuu ühes toas asjade sorteerimine,
  • enne uue ostmist küsimus: “Kas mul on sellele kodus koht?”

Kui süsteem on kord loodud, on seda lihtne hoida.
See ongi professionaalse korrastamise saladus – mitte vähem, vaid paremini korraldatud.

4. Ära karda professionaalset tuge

Mõnikord on raske näha oma kodu objektiivselt.
Professionaalne korrastaja aitab luua süsteemi, mis on kooskõlas sinu eluviisi, isiksuse ja väärtustega.
Korralooja lähenemine ei ole pelgalt asjade sorteerimine – see on elu korrastamine läbi ruumi ja teadlikkuse.

Koos tegutsedes tekib kergem tunne ja uus selgus:

Kui ruum hingab, hingad sina ka.

5. Korrasta elu seestpoolt

Tõeline kord ei alga kapist, vaid mõtetest ja tunnetest.
Kui õpid loobuma asjadest, mida sa enam ei vaja, õpid loobuma ka pingest, süüst ja hirmust.
Korrastamine on tegelikult enesega heas suhtes olemise kunst.

See on teekond – lihtsama elu, rahulikuma meele ja teadlikuma kohalolu poole.

Korralooja mõte sulle:

Korrastamine ei ole karistus ega projekt.
See on kingitus iseendale.
Alusta täna – kasvõi ühe sahtliga.
Sest just seal algab muutus.

Soovid tuge alustamiseks?

Korralooja aitab sul luua süsteemi, mis töötab sinu jaoks.
Vaata teenuseid 👉 www.korralooja.ee või kirjuta mulle – alustame koos.

Koduhäbi – nähtamatu tunne, mis elab ka eestlaste kodudes

Segamini kodu, tolmused nurgad, kuhjuvad paberivirnad ja lõpetamata remont võivad tekitada tunde, et oled läbikukkunud. See tunne, mida paljud meist tunnevad, aga harva sõnastavad, kannab nime koduhäbi.

Koduhäbi ei ole lihtsalt piinlikkustunne külaliste ees – see on sügavam, sageli sõnastamata hirm, et meie kodune olukord peegeldab midagi meie väärtuse kohta inimesena. Et oleme mingil moel „valed“ või „ebapiisavad“.

See postitus jätkab Korralooja varasemat käsitlust teemal „Koduhäbi – mis see veel on?“ ning toob lisaks kultuurilise vaatenurga, praktilised tööriistad ja mõistmise, kuidas koduhäbi meid mõjutab – ja kuidas sellest lahti lasta.

Mis see koduhäbi siis täpsemalt on?

Mõiste koduhäbi (soome keeles kotihäpeä) lõi 2018. aastal Soome kultuuriajaloolane ja korrastaja Ilana Aalto. Ta defineeris selle kui hirmu saada hinnatud või mitteaktsepteeritud selle põhjal, milline näeb välja meie kodu. Tegu ei ole pealiskaudse esteetikaküsimusega, vaid sügavalt isikliku, kultuuriliste normide ja sisemiste uskumustega seotud tundega.

Koduhäbi võib olla seotud sellega, et kodu pole korras, sisustus on ajale jalgu jäänud, lastel mänguasjad laiali või lihtsalt energia puudub, et kõike korraga korrastada. Tegelikkuses aga räägib see meie igatsusest aktsepteerimise, turvalisuse ja rahu järele – sellisena nagu me oleme.

Koduhäbi Eesti kontekstis

Kuigi koduhäbi mõiste on Soomest pärit, elab see sama nähtus ka Eesti kodudes. Meie kultuuris on palju vaikimist, ise hakkama saamise nõuet ja sügavat soovi mitte kellelegi koormaks olla. Kodu on meie privaatsuse kindlus – ja just seetõttu võib olla raske tunnistada, et ka seal võivad olla asjad korrast ära.

Lisandub ka põlvkondlik pärand: sõjajärgne vaesus, ellujäämise vajadus ja „äkki läheb veel vaja“ mõtteviis. Kodudesse kogunes esemeid, kuid tundeid ja lugusid nende taha enamasti ei jagatud. Ja kui segadus kasvas üle pea, tuli lihtsalt pingutada rohkem – mitte abi paluda.

Korralooja vaatenurk: koduhäbi ei tähenda, et oled lohakas või laisk

Korraloojana näen sageli, kuidas koduhäbi hoiab inimesi tagasi. Inimesed ütlevad:
„Ma ei saa veel sind kutsuda – ma peaksin enne kodu korda tegema.“
„Mul on häbi, et olen lasknud sel nii minna.“
„Ma ei tea, miks ma ei suuda loobuda.“

Koduhäbi ei teki segadusest, vaid sellest, mida me enda kohta sellest segadusest välja loeme. Ja see tõlgendus on sageli karmim kui ükski külalise pilk. Koduhäbi ütleb: „Sa oled laisk. Sa ei saa hakkama. Sa oled halb ema/inimene/perenaine.“

Aga korrastamise protsess saab olla hoopis vastupidine kogemus: see võib kinnitada, et sa oled piisav. Et sa väärid selgust, lihtsust ja kergust. Et sul on õigus küsida abi. Et sa ei pea oma väärtust tõestama läbi puhastatud aknaklaasi või perfektse diivanipadja.

Kuidas koduhäbi vähendada?

Siin on mõned Korralooja soovitused:

1. Anna endale luba kodu mitte häbeneda

Sinu kodu on elu keskpunkt, mitte näidissaal. Kui see on täis tegevusi, emotsioone ja liikumist, on see märk elust, mitte häbist.

2. Küsi: Kelle jaoks?

Kui tunned, et pead midagi muutma, küsi: „Kas ma teen seda endale või teistele?“ Kui vastus on „et teised ei mõtleks halvasti“, tasub selle üle sügavamalt mõelda.

3. Alusta väikestest sammudest

Koduhäbi kasvab tihti segaduse mahuga. Võta üks riiul, üks kast, üks sahtel. Viis minutit päevas muudab rohkem kui korrapäratu suurpuhastus kord aastas.

4. Jaga oma tundeid

Räägi sõbraga. Kirjuta päevikusse. Või kirjuta mulle. Koduhäbi kahaneb valguse käes – see, mida me varjame, paisub. See, mida me jagame, muutub kergemaks.

5. Ära võrdle

Naabrinaine Malle võib kasvatada viit last ja hoida kodu läikivana, aga sina elad oma elu. Koduhäbi tekib sageli võrdlemisest. Teiste kodud on nende vajaduste, energia ja väärtuste järgi loodud.

Lõpetuseks

Koduhäbi ei ole isiklik läbikukkumine – see on kultuuriline nähtus. Aga sul on võimalus seda mustrit muuta. Mitte sundida end rohkem pingutama, vaid pakkuda endale leebust ja mõistmist. Koduhäbi hakkab hajuma seal, kus inimene väärtustab ennast empaatia, mitte hinnanguga.

Kui see tekst sind kõnetas, siis tea: sa ei ole ainus ja sa ei pea seda koormat kandma, vaid sul on võimalus valida kergem ja selgem elu. Meil on alati valik.

Kas oled märganud, et laps kaob tundideks nutimaailma?

Väike tüdruk istub elutoa põrandal televiisorit vaadates, mänguasjad laiali – kodune ja korrastamata keskkond.

Foto:Shutterstock

Mure: Laps kaob tundideks nutiseadmesse

Kui oled mures, et su laps veedab tunde nutiseadmes, siis sa ei ole üksinda. Paljud vanemad tunnevad hämmingut ja abitust, kui nende lapsed kaovad tundideks ekraani taha. Kuid see, mida me sageli “ekraaniajaks” nimetame, võib olla tegelikult midagi palju enamat kui lihtsalt harjumus.

Mida nutimaailm lapsele tegelikult pakub?

Nutimaailm ei paku ainult meelelahutust. Laps võib otsida sealt rahu, kontrolli, tunnustust, lohutust või lihtsalt oma ruumi. See maailm on tema jaoks loogiline, vähem nõudev ja sageli ka turvalisem.

Miks “ekraaniaeg” pole alati probleem, vaid sümptom?

Kui laps kaob ekraanidesse, tasub küsida: mille eest ta põgeneb? Võib-olla ei ole see ainult ekraani süü – vahel on põhjus ka ümbritsevas kaoses. Kui tuba on täis müra ja asju, on lapsel raskem keskenduda ja rahuneda.

Korras tuba loob rahu ka lapse sees

Korras tuba võib olla see, mis aitab lapsel leida rahu ka enda sees – nii ei ole vaja põgeneda nutiseadmesse. Kui lapse tuba on korrastatud, on see ideaalne hetk kujundada uued harjumused, mis aitavad korda hoida. See ei ole ainult esteetiline muudatus, vaid ka sisemine muutus.

Uued harjumused, mis aitavad korda hoida

Kui laps on juba piisavalt vana, et aktiivselt osaleda, võid hakata koos temaga katsetama neid lihtsaid ja toimivaid süsteeme:

5 praktilist harjumust igapäevase korra hoidmiseks:

✅ Igapäevane 5–10-minutiline “oma pesa korrastamine” – tee sellest mõnus rutiin.

✅ Kord nädalas “vaatame üle” rituaal – mis jäi vedelema, mis ei toimi, mida võiks muuta?

✅ Igal asjal oma koht – nii on lapsel lihtsam korda hoida.

✅ Anna lapsele vastutus – näiteks tema enda riiuli või mängunurga haldamine.

✅ Tunnusta järjepidevust, mitte ainult tulemust – “Näen, et panid oma raamatud ise ära. Super!”

Tuba, mis toetab lapse vajadusi

Loogiline ja lihtne jaotus lapse toas võib näha välja nii:

  • Õppimisnurk – laud, lamp, koolitarbed – kõik omal kohal
  • Oma pesa – kott-tool, led-tuled, kardin, lemmikraamat
  • Mängu- ja loomeala – kunstitarbed, LEGOd, meisterdamisnurk
  • Riidekorraldus – igapäevased madalal, hooajariided kõrgemal. Sildid!
  • Isiklikud aarded – karp või riiul just talle oluliste asjade jaoks

Lisasoovitused vanematele

  • Ära korista lapse teadmata – see vähendab tema turvatunnet.
  • Luba tal teha mõned “oma reeglid” – see arendab iseseisvust.
  • Märka, kui mõni süsteem ei toimi – kohanda, ära hinda.
  • Toeta, ära kontrolli – laps peaks tundma, et tuba on tema ruum.
  • Tehke koos “Mis mulle mu toas praegu meeldib?” hetki – see tugevdab usaldust.

Korras toas on lapsel lihtsam keskenduda

Laps ei pea põgenema nutimaailma, kui tema ümber on kord, rahu ja armastus. See annab talle enesekindluse, mida ta vajab – nii väljas- kui seespool ekraani.

Kas tunned, et tahaksid selles teemas tuge või inspiratsiooni?
Kirjuta mulle – koos leiame viisi, kuidas luua sinu lapsele toetav ruum ja toetavad harjumused.

Ma peaksin ju ise hakkama saama

Murelik naine segamini elutoas, ekraanil kiri: 'Ma peaksin ju ise hakkama saama' – illustratsioon läbipõlemise ja süütundest.

Miks “ma peaksin ise hakkama saama” on levinud mõtteviis

“Sa oled ju täiskasvanud inimene. Mis mõttes sa maksad selle eest, et keegi sul kodus korda looks? Kas ise ei saa hakkama?”

Paljud naised, kellega olen kohtunud, räägivad, et just need laused hoiavad neid tagasi abi küsimast. Sageli ütleb seda mees oma naisele. Vahel vanemad, sõbrannad või… nende enda sisemine hääl:

“Kui sa tellid abi, siis järelikult oled sa läbikukkunud.”
“Mis sul viga on, et sa ei suuda oma kodu korras hoida?”
“Kui teised saavad hakkama, siis peaksid sina ka.”

See ongi keeruline, eriti kui oled juba kõike proovinud.

Sageli ütlevad naised, et neil kulus kuid või isegi aastaid, enne kui nad julgesid abi küsida. Mitte sellepärast, et nad ei oleks varem proovinud. Vastupidi – nad on kõike proovinud:
📚 lugenud Marie Kondot
📦 teinud nädalavahetuse suurpuhastusi
✅ andnud endale uue aasta lubadusi: “Sel aastal teen kodu korda.”

Aga väsimus ja kaos tulevad tagasi nagu mitme peaga lohe – sa raiud ühe pea maha ja kaks kasvavad asemele. Enesekriitika annab märku: “Mul on ilmselt midagi viga. Teised ju saavad hakkama. Ma peaksin ka suutma.”

Me elame teistsuguses maailmas kui meie emad

Meie emade ja vanaemade ajastul oli elu aeglasem. Neil oli vähem asju, vähem segajaid, vähem rolle, mida korraga kanda. Täna on sul:
✔️ töö, mis ei lõpe tööpäevaga
✔️ lapsed, kelle jaoks on oluline, et sa oleksid päriselt kohal
✔️ suhe, millele peaksid aega leidma
✔️ vanemad, kelle eest hoolitsed
✔️ ja kodu, mis peaks olema turvapaik – aga tihti tundub nagu teine töökoht

Lisaks on meie kodudes rohkem asju kui kunagi varem. Rohkem mänguasju, riideid, tehnikat, kaost. Sa ei ole laisk ega saamatu – sul on lihtsalt liiga palju, mida hallata.

💬 Muide, see ei tähenda, et meie emadel ja vanaemadel oleks olnud kerge. Ka nemad kandsid oma koormaid – lihtsalt teistsuguseid. Tihti olid neil vähem valikuid, vähem abi ja palju nähtamatut tööd, mida keegi ei märganud. Aga täna on maailm kiirem ja nõudlikum. Meilt oodatakse korraga karjääri, laitmatut kodu, kohalolekut perele ja seda, et me ise oleksime kogu aeg rõõmsad ja terved.

Korrastamine pole ainult kastid ja sildid

Paberil tundub, et tuleb lihtsalt visata üleliigne ära, sorteerida ja panna allesjäänud kastidesse. Aga päriselt? See tähendab:
lahti laskma mälestustest ja süütundest
seisma silmitsi sadade väikeste otsustega
luua süsteemid, mis töötavad ka siis, kui elu on kiire ja energiat vähe

See ei ole lihtne. See on emotsionaalne töö, mida ei õpetatud meile ei koolis ega kodus. Ja seda ei õpeta sulle ükski ajakiri ega YouTube’i video.

Jah, video võib anda ideid ja raamat võib inspireerida, aga tegeliku töö pead oma kodus ikka ise tegema. See on umbes nagu lugeda raamatut “Personalijuht” – see võib olla huvitav ja silmi avav, aga see ei tee sind veel personalijuhiks.

Abi küsimine ei ole nõrkuse märk

Kui kutsud treeneri või torumehe, ei arva keegi, et sa oled saamatu. Miks peaks korrastaja olema midagi muud? Korrastaja on nagu kodu strateeg ja tugiisik. Ta ei tule sind hindama ega õpetama, kuidas “parem naine” olla.

Korrastaja võib olla just see abi, mida oled oodanud. Keegi, kes on olemas siis, kui kõik hakkab üle pea kasvama. Ta aitab sul märgata kohti, kuhu sa ise pole osanud vaadata. Näitab, kust alustada ja kuidas edasi minna. Toob kaasa ideid ja lahendusi, mis töötavad sinu kodus ja sinu eluviisiga. Koos saame luua süsteemid, mis püsivad ka siis, kui elu on kiire ja energiat napib.

💬 Kui oled tööl meeskonnamängija, siis tead, kui hea on, kui keegi aitab mõtteid põrgatada ja annab uusi vaatenurki. Kodus toimib see korrastajaga samamoodi. Ta on partner, kellega koos saad mõelda, otsustada ja päriselt tegutsema hakata.

✅ Korrastaja aitab sul:
✔️ otsustada, mida päriselt vajad ja millest on aeg lahti lasta – ilma süütundeta
✔️ märgata, kus süsteemid ei tööta, ja leida lahendused, mis sobivad sinu kodu ja eluga
✔️ panna kõik nii paika, et sul oleks vähem segadust ja rohkem rahu igas päevas

💬 Ja kõige olulisem – ta on sinu kõrval just siis, kui kõike tundub liiga palju, et üksi alustada.

Küsimus pole ainult asjades

See “ma peaksin ju ise hakkama saama” on sügavam muster. Sageli õpime juba lapsena:
abi palumine = nõrkus
teiste vajadused on olulisemad kui enda omad
tubli tüdruk saab alati ise hakkama

Aga päriselt, kas peab ikka üksi rabelema? Sa võid endale lubada kergemat teed. See ei tee sind vähem väärtuslikuks. Vastupidi – see näitab, et sa hoolid endast.

Ühe ema lugu

Üks kolme lapse ema rääkis, kuidas ta igal õhtul tõotas: “Homme teen kõik korda.” Aga järgmine päev tõi töökoosolekud, lasteaia üritused, haigeks jäänud lapse ja lõputu pesuhunniku.

“Õhtuks olin nii läbi, et lihtsalt istusin köögilaua taga ja vahtisin seda kaost enda ümber. Ja tundsin häbi, et mul ei ole oma elu kontrolli all.”

Kõige raskem polnudki segadus ise, vaid see, mida ta endale sisendas:
💬 “Sa oled saamatu. Kui teised emad saavad hakkama, miks sina ei saa?”

Minu enda kogemus
Üks naine ütles mulle, et tal on minu abi vaja. Aga kutset ei tulnud. Kui mainisin seda tuttavale, pakkus ta kohe: “Mis sa siis arvad – mees keelas ära nagunii.”

💬 Minu järeldus on: Sageli ei jää asi mitte julguse või raha taha, vaid just partneri suhtumise taha. See, kuidas teine pool reageerib – kas toetab või seab piiranguid – mõjutab rohkem, kui me tahaksime tunnistada.

Küsi endalt

💬 Kas ma olen juba proovinud – ja siiski tunnen, et vajan tuge?
💬 Kas mu kodu annab mulle energiat või võtab seda?
💬 Kas ma lubaksin oma parimal sõbrannal üksi rabeleda, kui ta vajaks abi?

Kas oled endale öelnud…

“Homme teen kõik korda. Seekord saan hakkama.”

Ja siis tuleb uus päev – koos töökoosolekute, lasteaia ürituste, haigeks jäänud lapse ja lõputu pesuhunnikuga. Õhtuks oled nii väsinud, et ainus, mida suudad, on anda endale sama lubadus uuesti.

Korrastaja ei tee sind paremaks naiseks ega emaks. Ta aitab sul näha, kust alustada, mis on päriselt oluline, ja luua süsteemid, mis toimivad ka siis, kui elu on kiire ja oled väsinud.

💬 Sa ei pea kõike üksi tegema. Sa võid valida kergema tee. Sa oled väärt kodu, mis sind toetab. Ja sa oled väärt tuge, mis aitab sind sinna jõuda.

Ja võib-olla tasub ka endalt küsida:
Kui palju läheb mulle korda, mida teised arvavad? Kas ma kardan abi paluda, sest pelgan, et keegi mõtleb: “Ei saa hakkama” või “See pole ju nii raske”?”

Äkki on aeg mõelda avatumalt. Mitte kõik ei pea korrastamist armastama ega kõike üksi tegema. Mõne jaoks on see “ei ole minu cup of tea” ja see on täiesti okei.

Koduhäbi? Mis see veel on?

Väsinud naine istub segamini elutoas, ümbritsetud mänguasjadest ja riietest – kujund väsimusest ja kodusest ülekoormusest.

Mõtted nähtamatust tundest, mida paljud kogevad, aga millest vähesed räägivad

Kas oled tundnud, et su kodu väsitab sind ära?
Et seal ei ole mõnus olla. Et kõik on natuke liiga palju. Ja et enne, kui keegi võib tulla, peab saama kõik korda.

Ma kuulen seda väga tihti.
Inimesed ütlevad: “Ma kutsuks korrastaja, aga enne peaks siin endal kõik korda tegema.”

See ütleb palju rohkem, kui lihtsalt “mul on segamini”.
See ütleb: ma ei taha, et keegi arvaks, et ma ei saa hakkama.

Mis on koduhäbi ja miks see tekib?

Oled sa kunagi mõelnud, miks sul on piinlik, kui keegi äkki külla tuleb? Või miks sa tunned, et enne ei saa külalisi kutsuda, kui kodu on täiesti korras? Seda nähtust nimetatakse koduhäbiks – ja Eestis pole sellest seni eriti räägitud.

Mina Korraloojana usun, et me peaksime seda endale teadvustama. Koduhäbi ei ole lihtsalt korratuse küsimus. See on sügavam emotsionaalne reaktsioon, mis mõjutab meie heaolu ja enesetunnet.

Koduhäbi on sügavam kui lihtsalt piinlikkus sassis esiku pärast. See on tunne, et su kodu ütleb sinu kohta midagi häbiväärset. Midagi, mida tuleks varjata.

Psühholoog Brené Browni sõnul on häbi seotud uskumusega, et “minuga on midagi valesti”. Kui see uskumus hakkab seostuma koduse kaose, ülekuhjatud kappide või katkise diivaniga, hakkame end alateadlikult samastama selle kõige väärtusetusega.

Koduhäbi võib tekkida ka siis, kui kodu ei vasta meie sisemistele ootustele või välisele survele. Kui me ei suuda kodu hoida „korras“, tundub, nagu me poleks ise korras.

Kuidas koduhäbi meid mõjutab?

Me ei räägi sellest otse, aga see mõjutab meie valikuid ja enesetunnet. Me tunneme survet, et kodu peab vastama standarditele – ja kui ei vasta, tunneme, justkui meie ise poleks piisavad.

Põhjuseid on mitmeid:

  • Tugev isetegemise kultuur: Abi küsimine tundub nõrkusena.
  • “Tubli tüdruku” sündroom: Meid on kasvatatud nii, et kui kodu on korras, oled ka ise justkui tubli ja usaldusväärne. Korras kodu on viis näidata, et saad eluga hakkama. See loob tugeva sisemise surve hoida kõike kontrolli all – isegi siis, kui tegelikult oled väsinud või ülekoormatud.
  • Säästmise ja säilitamise kultuur: Meid on kasvatatud mõttega, et “kõike võib kunagi vaja minna”. See hoiak on aidanud meid läbi kitsastest aegadest, aga samas on jätnud meid ka asjade alla lõksu. Asjad kuhjuvad, sest neist loobumine tundub raiskamisena või austuse puudumisena vanemate põlvkondade suhtes.
  • Sotsiaalmeedia idealiseeritud kodud: Teiste klanitud interjöörid suurendavad tunnet, et oma kodu ei ole piisav.

Meile on õpetatud, et asju ei visata ära, sest kõike võib kunagi vaja minna. See aitas vanasti rasked ajad üle elada, aga täna võib see kaasa tuua olukorra, kus kodus on liiga palju kraami ja sellest on raske lahti lasta. Sellest võib kasvada koduhäbi.

Mulle on räägitud lapsepõlvekodudest, kus kõige olulisem oli see, kuidas välja paistame. Isegi kui kodused suhted ei olnud kiita, pidi avalikkuse ees jääma mulje, et kõik on korras – riided olid korralikud, auto kaasaegne ja suhtumine väärikas. See kuvandist kinnipidamine võis varjutada tegelikku olukorda kodus ning õpetas meile juba varakult, et tähtis ei ole see, kuidas me end päriselt tunneme, vaid see, mida teised näevad.

Sotsioloogid, nagu Erving Goffman, on kirjeldanud sellist nähtust kui “esitluse lavastamist” – olukorda, kus inimene loob oma käitumise ja välise kuvandiga sobiva versiooni endast vastavalt ühiskondlikele ootustele.

Eestlaslik tagasihoidlikkus ei tähenda, et muret pole.
Meil on kombeks oma raskused ära taluda, mitte jagada. Sageli arvame, et peame üksi hakkama saama, et abi palumine on märk nõrkusest või saamatusest. Aga tegelikult on kodu meie elu peegel – ja kui kodu ei toeta sind, on sul õigus ja võimalus midagi muuta.

Abi küsimine võib tunduda harjumatu, aga see ei näita, et sa ei saa hakkama – see näitab, et sa hoolid enda heaolust ja otsid viisi, kuidas oma elu lihtsamaks ja toetavamaks muuta.

Ka päris väikese sammuga võib hakata tundma, et kodu on koht, kus on hea olla – mitte koht, mida varjata.

Mis aitab päriselt?

6 praktilist sammu koduhäbi vähendamiseks – Korralooja soovitab

1. Pane tähele, millal häbitunne tekib
Kas see juhtub, kui keegi ootamatult ukse taha tuleb? Kui lapsed toovad sõbra külla? Kui sotsiaalmeedias näed „ideaalseid kodusid“?

2. Jagatud mure
Häbi kahaneb, kui me saame sellest usaldusväärse inimesega rääkida. Kui jagad mõnda mõtet või tunnet lähedasega, võib üllatada, kui paljudel on sarnane kogemus.

3. Kui paljut sa tegelikult vajad?
Kõike ei pea alles hoidma. Proovi näiteks sellist kokkulepet: kui koju tuleb uus asi, siis midagi läheb ka kodust välja. Lihtne viis tasakaalu loomiseks.

4. Järjepidevus
Viis minutit koristamist või korrastamist on rohkem kui mitte midagi. Iga väiksemgi tegevus annab selguse- ja kontrollitunde.

5. Märka ja muuda mustreid
Kui mõtled: “ma olen lohakas”, siis kas see on ikka tõsi? Või: “Ma ei ole õppinud, kuidas oma kodu korrastada nii, et see toetaks mind.” Vahel me lihtsalt mõtleme asjad keeruliseks endale.

6. Alati on võimalus

 Vahel piisab kui saad kelleltki inspiratsiooni ja motivatsiooni. Abi küsimine ei näita nõrkust – see näitab, et hoolid iseendast. Abi küsimine on tugevus, mitte nõrkus. Olgu see sõber, pereliige või professionaalne korraldaja – toetus võib olla just see, mis aitab sul alustada.

Mis aitab, kui tunned koduhäbi?

Koduhäbi väheneb tegutsedes, mitte ainult mõeldes.

Siin on mõned soovitused, mida Korraloojana soovitan:

  • Alusta ühest väikesest kohast – näiteks ühest sahtlist või kategooriast. Juba alustamine loob eduelamuse.
  • Ära oota täiuslikku päeva või hetke – 10 minutit on parem kui mitte midagi.
  • Ära tee seda üksi, kui ei taha – räägi sõbraga, kutsu appi professionaal või tee seda kellegagi koos.
  • Jälgi oma mõtteid. Kui tabad end mõttelt „see peaks juba valmis olema“, küsi hoopis: mida ma vajan, et edasi tegutseda?
  • Ole enda vastu leebe. Sina ei ole segadus. Sul lihtsalt on segadus – ja see on muudetav.

Kodu ei peaks olema koht, mille põhjal sind hinnatakse või kus sa pead tõestama, et saad hakkama.
Kodu võiks olla selline, mis toetab sind – sinu igapäevaelu, sinu väsimust ja sinu rõõme.

Aitab see, kui saad kellegagi rääkida.
Aitab see, kui saad oma tundeid jagada.
Aitab see, kui sind kuulatakse ilma hinnanguteta.
Aitab see, kui keegi vastab empaatiaga, mitte nõu või kriitikaga.

Ja mõnikord aitab kõige rohkem see, kui julged abi vastu võtta. Kui sa tunned, et koduhäbi takistab sul kutsuda külalisi või nautida oma ruumi, siis tea – sa ei ole üksi. Kirjuta mulle ja leiame koos lahenduse, mis toob su koju tagasi kerguse ja selguse.

Kui pead korrastama kellegi teise elu – eriti siis, kui ta veel elab

Karp mälestusesemetega teise elu korrastamine emotsionaalsel tasandil

Kui kellelgi on kodus asju, mis tunduvad sulle ülearused, aga ta on endiselt elus, võib korrastamine teise elu tekitada emotsioone ja dilemmasid. Väga paljud inimesed jagavad minuga, kui raske on korrastada lahkunud vanemate kodu või sünnikodu.
Aga eriti keeruline on see, kui vanemad on veel elus, kuid vanad ja abitud – siis võib korrastamine tunduda neile kui märk sellest, et nad ei saa enam ise otsustada.
Ja see teebki asja keeruliseks.

Minul on isiklikult kaks väga erinevat kogemust. Miks korrastamine on tundlik teema, kui see puudutab lähedasi?

Vanaema: „Ma ei ole veel surnud…“

Kunagi, kui ta veel elas, viisime tema toast välja jalanõudekapi, mis meile tundus lihtsalt üleliigne. Selle peale vanaema solvus ja ütles:

„Ma ei ole veel surnud, et te minu asju toast välja viite.“

See lause jäi mind saatma. Tema jaoks ei olnud see lihtsalt kapp või kingad – see puudutas tema väärikust, ruumi ja kohalolu.
Alles hiljem sain aru, kui sügavalt võivad inimesed tajuda, et nende elu üle hakatakse otsustama ilma nendeta – isegi väikeste tegude kaudu.

Ema: „Täinahka läheb ka 100 aasta pärast tarvis“

Meil olid emaga korrastamisest täiesti erinevad arusaamad.
Tema väljend oli tihti:

„Täinahka läheb ka 100 aasta pärast tarvis.“

Teisisõnu: mitte midagi ei tohi ära visata, sest äkki on kunagi vaja.
Mina tahtsin korda ja ruumi – temale olid asjad turvatundeks ja meenutuseks kunagisest asjade puudusest.

Lõpuks pakkusime talle sünnipäevaks remondi tema toas. Üllatuseks ütles ta lihtsalt:

„Tehke, mis tahate.“

Tol hetkel tundus see ootamatu leevendus. Alles hiljem sain aru, et tegelikult teadis ta, et tal ei ole enam palju elada jäänud.
Ja see pani mind hiljem, peale tema surma, asju sorteerides sügavalt mõtlema:
kas ta juba siis teadis? Kas ma oleksin pidanud rohkem kuulama, vähem tegutsema?

Mind puudutas väga ka Soome dokumentaalfilm Tavarataivas, kus peategelane, viies oma vanaema hooldekodusse, võttis tema kodust kaasa ainult ühe eseme – karbi, kus vanaemal alati kommid sees olid.

See karp ei olnud väärtuslik raha mõttes, aga ta ütles, et see meenutas talle kõige rohkem vanaema ennast.

See pani mind mõtlema:

Miks me üldse midagi alles hoiame? Kas selle pärast, et see on päriselt oluline –või selle pärast, et me kardame lahti lasta?

Mida ma olen sellest õppinud

Siin on mõned mõtted, mis on mind korrastamise ja leinaga toimetulekul aidanud:

  • Asjad on sageli rohkem emotsioonid kui vajadused.
    Kui keegi neist loobuda ei taha, uuri, mida ta tegelikult kardab kaotada.
  • Anna vanemale sõnaõigus, isegi kui ta enam hästi ei jaksa.
    Küsi, mis on talle oluline. Ka siis, kui tundub, et “ta ei hooli”.
  • Kui sorteerimine tuleb peale surma, siis ära torma.
    Tee seda endale sobivas tempos – mõnikord vajab see mitu ringi. Igas voorus tekib uus selgus. Ja see on täiesti normaalne.
  • Leia sümbolesemed.
    Kõike ei saa ega peagi alles hoidma, aga paar tähenduslikku asja võivad olla piisavad.
  • Räägi oma lastega, kui sina oled see vanem.
    Mida sa tahad, et nad sinu asjadega hiljem teeksid? Kas nad üldse teavad?

Lõpetuseks

Me elame ajastul, kus räägitakse loobumisest ja korrastamisest.
Aga me ei tohi unustada, et inimese asjad pole kunagi lihtsalt asjad.
Neis on elu, suhted ja vaiksed kokkulepped.

Kui oled praegu selle keskel – vanema kodu, tühja toa, lahtivõtmata kapi ees –
siis tea: sa ei ole ainus.

See on raske, sest sa ei sorteeri ainult esemeid.
Sa korrastad ka mälestusi, suhteid ja mõnikord ka iseennast.

Kui tunned, et vajad tuge või selgust, siis tea, et ma saan korrastajana sulle selles protsessis toeks olla – empaatilise kõrvaltvaataja, kaasamõtleja ja praktilise abilisena. Kui pead korrastama kellegi teise elu ja tunned, et see on keeruline või emotsionaalselt koormav, siis sa ei pea sellega üksi hakkama saama. Võta ühendust, leiame koos lahenduse.

Korralooja juhend perele: 6 lihtsat sammu kergema elu poole

Stiilselt korrastatud elutuba, kus igal esemel on oma koht – minimalistlik ja funktsionaalne ruum.

Korrastamine ei ole lihtsalt asjade paigutamine – see on oma elu, harjumuste ja väärtuste teadlik suunamine. Kui oled otsustanud korrastada kogu kodu, on oluline luua süsteem, mis sobib just teie pere eluviisiga. See juhend aitab sul luua selgust, lihtsust ja rahu – samm-sammult, ruum ruumi haaval.

Aeg ei kao – ta täitub valikutega

Üks sagedasemaid põhjuseid, miks korrastamisega ei alustata, on: “Mul pole aega.”
Aga aeg ei kao kuhugi – ta täitub valikutega. Mõned on teadlikud, teised harjumusest. Iga “jah” millelegi on samal ajal “ei” millelegi muule. Küsimus on: millele?

Korrastamine ei ole lihtsalt kodune ettevõtmine. See on viis vaadata ausalt otsa sellele, millele me anname oma tähelepanu, energia ja ruumi.
See on viis vabastada oma päev liigsest mürast – kõigest, mis röövib tähelepanu, energiat ja sisemist rahulolu.

Kas see on unistus – või harjumus?

Kas korratus ja tolm on tõesti sinu loomulik elukeskkond?
Kas närviline otsimine, kuhjuvad hunnikud ja alateadlik rahulolematus kuuluvad paratamatult igasse päeva?

Mina ei usu, et kaosest peab tegema oma identiteeti.
Ma ei usu, et korratus, kuhjumine ja pidev ülekoormus on loomulik osa elust, millega me peame lihtsalt leppima.
Ma ei usu, et see on “lihtsalt meie pere teema”, mida tuleb põlvest põlve edasi kanda.

Mitte selleks, et olla tubli või teistele meeldida – vaid selleks, et sul oleks kergem olla iseendas kohal.
Me kõik kanname midagi edasi. Küsimus on, mida me valime edasi kanda.

Korrastamine on valik. Valik taibata, märgata ja hakata ise kujundama oma ruumi – ja oma elu – nii, et see oleks kooskõlas sellega, mida sa tegelikult vajad ja väärtustad.

Kuidas korrastada kogu maja ja hoida loodud korda:

1. Alusta tähendusest, mitte asjadest

Enne kui hakkad korrastama, küsi endalt (või perega koos):

  • Millist elu me tahame selles kodus elada?
  • Millised tegevused ja harjumused toetavad meie heaolu?
  • Mis meid segab? Mis on üleliigne?

See loob fookuse ja aitab otsustada, mida alles hoida ja millest loobuda.

2. Alusta lihtsamast – mitte kõigest korraga

Eduka korrastamise võti on järjepidevus, mitte kiirus.
Vali kindel rütm – näiteks üks ala nädalas või 30 minutit päevas.
Keskendu korraga ainult ühele ruumile või alale: kapp, riiul, sahtel, kast.

3. Korralooja korrastussammud

  1. Vali väike ala ja tee see täiesti tühjaks – ainult tühi pind toob nähtavale kogu pildi.
  2. Kõik, mis on prügi, on prügi! Korja see kokku ja sorteeri liigiti.
  3. Puhasta tolmust sahtel, kapp, riiul.
  4. Koonda esemed kategooriatesse (nt raamatud, mänguasjad, tööriistad).
  5. Küsi iga asja kohta: Kas see teenib mind täna? Kas see on mulle vajalik või armas? Kas see kuulub siia ruumi (sahtlisse)?
  6. Loobu asjadest, mis ei loo sulle väärtust, mida on topelt või mis ei lase sul hingata.
  7. Sorteeri alles jäävad esemed ja paiguta need loogiliselt – nii, et neid oleks lihtne kasutada.
  8. Märgista kastid või riiulid vajadusel – lihtsus loob kerguse.

4. Kogu pere kaasamine

Igal pereliikmel peaks olema võimalus panustada.
Kaasa lapsi vastavalt nende vanusele ning toeta neid oma valikute tegemisel.
Anna neile ruumi otsustamiseks – usaldus kasvatab iseseisvust rohkem kui kontroll.

Kui laps saab ise otsustada oma asjade üle ja iga väikest sammu märgatakse, sünnib koostöö.
Koos korrastamine ei loo ainult korda – see kasvatab usaldust, oskusi ja enesekindlust.

5. Kuidas hoida loodud korda igapäevaselt

  • Kui igal asjal on oma koht, on lihtsam korda hoida.
  • Iga päev 5–10 minutit “korra taastamise” aega (nt enne magamaminekut).
  • “Üks sisse, üks välja” – iga uue asja saabumisel loobu ühest olemasolevast.
  • Iga nädal üks väike ülevaatus – kas süsteem töötab, mis vajab kohandamist?
  • Märka, millal segadus taas tekib – see on võimalus süsteem uuesti üle vaadata.
  • Ära oota täiuslikkust – piisavalt hea ja rahulik keskkond on eesmärk.

6. Iga asi, millest loobud, vabastab killukese su tähelepanust.


Kui sa ei ole kindel, kas midagi on vaja, või ei suuda veel otsustada, pane see Ajutisse kasti. Lisa kuupäev. Kui 6 kuu või aasta jooksul ei ole sa sealt midagi võtnud, siis sa ei vaja neid esemeid.
Ära hoia asju lihtsalt harjumusest. Anna ära. Loobu. Vii minema.

Näiteks: kui su garderoobis on riided, millesse loodad juba kolmandat aastat mahtuda, siis võib-olla on aeg neist loobuda.
Hoides neid alles, hoiad ka ruumi kinni. Igal hommikul, kui need riided su silme eest läbi käivad, meenutavad nad midagi, mida sa veel pole teinud – mitte seda, mida sa juba oled saavutanud.

Premeeri end siis, kui eesmärk on saavutatud.
See loob tunde, et sa ei loobu millestki, vaid liigud millegi poole.
Nii ei ole tegemist mitte pettumusega, vaid teadliku valikuga anda oma ruumile ja kehale selgem tähendus. See ei tekita tunnet, et oled millestki ilma jäänud – vaid näitab, et oled valinud teadlikult ja enda kasuks.

Korrastamine aitab mõista, mida sa päriselt vajad ja väärtustad.
Korras kodu ei ole eesmärk omaette, aga segadus ei peaks olema ka vabandus.
Et “vahet pole – see on lihtsalt meie pere teema” ei muutuks õigustuseks, miks kaos on okei.

Korralooja usub, et just korras kodus on palju mõnusam koos olla.
Rahu on kergem märgata. Ja lastele on lihtsam eeskujuks olla.

Kodu, kus on vähem, võimaldab elada rohkem.

Samm korraga – ja kõik muutub.

Kui tunned, et sinu pere vajab tuge, et kodus süsteem luua, võta minuga ühendust – aitame koos su eluruumi kergemaks ja selgemaks muuta.

Korrastamine ei alga riiulist, vaid julgusest endale otsa vaadata

Miks ruum ei muutu enne, kui me oleme valmis endaga tõtt vaatama?

Korrastamine pole kunagi ainult kappide tühjendamine ja asjade sorteerimine. See protsess võib tuua pinnale palju enamat. Olen kogenud olukordi, kus kliendi kodus liikudes ja esemeid puudutades muutub õhkkond pingeliseks.

Kaos ei ela ainult kappides. See elab sageli ka meie sees.
Korrastamine puudutab alati inimest ennast – tema lugu, mälestusi ja kaitsemehhanisme.

„ Suhe asjadesse võib olla viimane side kellegi, mõne ajahetke või oma varasema minaga.“

Mõni asi pole lihtsalt asi

Esemed ei ole kunagi lihtsalt asjad. Sageli peegeldavad asjad meie mälestusi, identiteeti või isegi kaitset. Kliendi jaoks, kel on ATH, võib kast müügiasjadega olla viis, kuidas endas korda ja kontrolli hoida.

Ostuimpulsid on enamasti viis ärevusega toimetulekuks – lootus tekitada tunne, et tehakse midagi kasulikku või vajalikku. Kui korrastaja selle kasti ära viib, võib see tunduda isikliku rünnakuna, isegi kui see oli eelnevalt kokku lepitud.

Asjad loovad meile turvatunde ja justkui kaitsekihi. See on näiline turvalisus, mille varjus ei pea tegelema oma tegelike tunnetega.

„Kui ma loobun sellest esemest – kes ma siis olen?“

Kui inimene peab otsustama, kas midagi ära visata, pole see alati loogiline otsus. See on emotsionaalne otsus.
Kas ma kaotan tükikese endast?

See seletab, miks nii paljud inimesed tahavad korda, aga ei suuda sellega lõpuni minna. Neil pole sisemist vajadust ega kindlust mis toob kaasa asjadest loobumine.

Laps näeb, kui sa pingutad

Peremustreid ei saa ruumist lahutada. Kui ema kogub, sest tema ema elas puuduses, on see ellujäämise mälu. Kui isa ei talu segadust, sest tema lapsepõlv oli kaootiline, on see tema katse hoida sisemist rahu.

Lapsed on selle kõige peeglid.
Kui laps kiidab ema vaikselt korrastaja kuuldes, ei ole see lihtsalt armas hetk. See on sõnum:
„Ma näen, et sa pingutad.“
Või halvemal juhul:
„Ma tunnen, et sa vajad mu toetust, et mitte murduda.“

Korrastaja kohalolu võimendab nähtamatut

See, et korrastamise käigus tulevad esile emotsioonid, on loomulik. Kui inimene sel hetkel nutab, ärritub või tõrjub korrastajat, ei ole see midagi ebatavalist.

Korrastaja võib olla esimene inimene, kelle juures klient tunneb, et tunded on lubatud.
Mõnikord aga võib korrastaja kohalolek panna inimese alateadlikult kaitsesse – seisundisse, mis seni on aidanud tal ellu jääda. See võib väljenduda pingelises õhkkonnas, arusaamatustes või ootuses, et keegi tuleks ja lahendaks kõik probleemid tema eest.

Miks korrastajat ei kutsuta – ja miks see otsus võib kõike muuta

Põhjuseid on mitmeid:

  • Koduhäbi
  • Uskumus, et „ma peaksin ise hakkama saama“
  • Hirm, et keegi näeb, kuidas ma tegelikult elan
  • Erinevad arusaamad sellest, mida üldse tähendab „korras kodu“ – kas see on puhtad pinnad või rohkem hingamisruumi?

Vahel on korrastaja kutsumine ühe pereliikme appihüüd:

„Ma ei jaksa enam. Ma ei saa keskenduda. Ma tunnen, et kodu koormab mind.“

Sellistes olukordades pole korrastamine lihtsalt sorteerimine. See on katse taastada kontrolli, selgust ja turvatunnet. Aga see võib tuua nähtavale ka kõik allasurutud pinged, mis seni on püsinud vaiba all.

“Nii nagu koristades kerkib tolm, nii kerkivad korrastades esile peremustrid, emotsioonid ja rollid.”

Miks korrastaja ei saa (ja ei tohi) kõike lahendada

Korrastaja peab säilitama professionaalsuse ja oma rolli. Märgata – aga mitte sekkuda. Ta ei ole pereterapeut. Ja mõnikord tuleb teha keeruline, ent vajalik otsus: panna protsess pausile või lõpetada koostöö.
Et mitte jääda osaliseks milleski, mis vajab hoopis teistsugust tuge.

Kui kodus on kaos, pole see ainult asjade küsimus

Korrastamine on teekond seestpoolt väljapoole. Alles siis, kui ollakse valmis kohtuma oma hirmude, mälestuste ja sisemiste tõrgetega, saab muutuda ka ruum enda ümber.

Mõnikord tuleb enne korda teha paus, võtta aeg maha, et järele mõelda, mida sa tegelikult vajad.

Paus ei tähenda allaandmist. See on teadlik otsus enne järgmist sammu.

“Korrastamine ei alga riiulist. See algab julgusest endale otsa vaadata. Lubada minna sellel, mis on muutunud liigseks. Teha ruumi uuele.”

✦ Soovitus enne korrastamist:

Enne kui alustad korrastamist, küsi endalt ausalt:
Mida ma loodan selle kaudu saavutada?
Mida ma tegelikult vajan – rohkem ruumi, rohkem rahu, midagi muud?

Kui su siht on selge, on palju kergem teha valikuid, mis viivad sind päriselt edasi.

Kui tunned, et sind takistab julgus alustada, mitte riiulid, võta ühendust – koos leiame tee ruumi, mis toetab sind.

Loetelu, millest alustada: asjad, millest võid kohe vabalt loobuda

,
Korrastamata lastetuba, segamini voodi ja laual asjad
Foto: Shutterstock

Kui kodus on liiga palju asju, siis tekib üsna kiiresti ka tunne, et kõik on segamini. Aga kust alustada?

Hea uudis on: sul ei pea olema suurt plaani, et teha esimene samm korrastuse suunas.
Piisab, kui võtad ette just need esemed, mille puhul pole kahtlustki – neid pole sinu elus enam vaja.

Et see oleks lihtsam, panin kokku A4 suuruses nimekirja esemetest, millest saad kohe loobuda. See on täiesti tasuta allalaaditav ja mõeldud selleks, et tekitada esimene hoog ja ruum.

Laadi alla: 👉 Loetelu esemetest, millest võid kohe vabalt loobuda (PDF)

Miks just need esemed?

See nimekiri ei sisalda keerulisi otsuseid.
Sinna kuuluvad:

  • katkised ja puuduvate osadega esemed,
  • vanad kosmeetikatooted,
  • riided, mis ei sobi ega meeldi,
  • köögitarbed, millel puudub kaas või funktsioon,
  • mänguasjad, millest lapsed on välja kasvanud.

Need on asjad, mille puhul ei pea kaua mõtlema – millest loobumine aitab sul kohe tunda selgust ja kergendust.

Küsi endalt:

Kas ma ostaksin selle eseme täna uuesti?
Kas see toetab minu elu praegu – või takistab seda?

Korrastamine ei pea olema kurnav.

Vastupidi – see võib olla selgust ja enesekindlust loov tegevus, kui valid õiged stardipunktid.

Kui soovid rohkem tuge, süsteeme või tugevat alust oma kodus (või kontoris), võid julgelt kirjutada – olen siin, et sind toetada.
💬 Konsultatsioon on inspireeriv, hinnanguvaba ja 100% sinu vajadustele keskendunud.

Lae nimekiri alla, prindi välja ja tee esimene liigutus. See on lihtsam, kui tundub.
Laadi PDF siit alla

Aitan sul luua selgust ja ruumi kõige olulisema jaoks!

VÕTA MINUGA ÜHENDUST

Viimased
blogipostitused

Kõik blogipostitused

Mis on loobumisteraapia?

Read more

Kui kõike on liiga palju

Read more

Avaleht
Teenused
Koolitused
Hinnad
KKK
Minust
Kasulikku
Kontakt

ÜLLE TAMMIK

E-POST: ulletammik@korralooja.ee
TELEFON: +372 518 4690