„Äkki läheb vaja.”

See on üks kõige tavalisemaid mõtteid, mis korrastamisel tekib. Ja see on väga inimlik mõte.

Me ei hoia asju alles ainult sellepärast, et oleme lohakad või otsustusvõimetud. Sageli hoiame alles palju enamat kui eset ennast –  võimalust, mälestust, turvatunnet, süütunnet või mõtet, et mõistlik inimene ei viska korralikku asja ära.

„Äkki läheb vaja” võib tunduda küll praktiline,  aga märkamatult võib see muuta kodu eluruumist hoiuruumiks.

Kodu ei saa mahutada kõiki võimalikke tulevikke

Muidugi võib peaaegu kõike kunagi vaja minna. Võib-olla läheb see kangajupp käsitööprojekti juures vaja. Võib-olla küsib laps kunagi oma vana mänguasja. Võib-olla kahetsen, kui annan ära.

Aga kui kodu peab mahutama kõik võimalikud „võib-ollad”, ei jää praegusele elule enam ruumi. Kodu peaks toetama seda elu, mida sa elad praegu, mitte kõiki tulevikke, mis võib-olla kunagi saabuvad.

Millal on „äkki läheb vaja” põhjendatud?

Kõik „äkki läheb vaja” asjad ei ole automaatselt üleliigsed.

Hooajalised esemed, tööriistad, remonditarbed, kvaliteetsed asjad, mida sa päriselt kasutad, nende alleshoidmine on täiesti mõistlik. Oluline vahe on selles, kas asi on teadlikult alles hoitud või lihtsalt otsustamata seisma jäänud.

Kui sa tead, mis see ese on, miks see alles on ja kust sa selle vajadusel leiad, siis see ei ole tingimata üleliigne. Probleem tekib siis, kui „äkki läheb vaja” muutub vaikimisi vastuseks kõigele.

„Ma olen selle eest raha maksnud”

Kui asi on kunagi kallilt ostetud või hea kavatsusega soetatud, tundub sellest loobumine nagu tunnistamine, et ma tegin halva otsuse. Ma raiskasin raha.

Aga raha on juba kulunud. Seda tagasi ei saa ka siis, kui asi seisab veel kümme aastat kapis.

Küsimus on hoopis selles, kas see asi peab edasi kulutama ka sinu ruumi, energiat ja rahu? Mõnikord ei ole suurem raiskamine see, et anname asja ära, vaid see, kui asi seisab aastaid kasutuseta, võtab ruumi ja meenutab iga kord otsust, millega me enam rahul ei ole.

Mineviku raha ei saa tagasi. Aga praeguse kerguse saab.

Kui „ma müün selle maha” muutub pooleli jäänud otsuseks

Paljud asjad jäävad koju seisma sellepärast, et mõtleme: „Ma ei anna seda niisama ära, ma müün selle maha.”

See on mõistetav, eriti kui asi on olnud kallis või korralik. Aga tasub ausalt küsida, kas ma päriselt hakkan seda müüma? Kas ma teen pildid, kirjutan kuulutuse, suhtlen ostjatega, pakin ja saadan?

Kui vastus on „mitte praegu”, siis võib müügimõttest saada lihtsalt uus viis loobumist edasi lükata.

Mõnikord on kõige suurem võit mitte saadud eurodes, vaid tagasi saadud ruumis, ajas ja kerguses.

„Aga kui ma ei saa seda enam asendada?”

Mõnikord on „äkki läheb vaja” seotud sügavama hirmuga, eriti kui inimene on kogenud puudust või ebakindlust. See ei ole rumalus, pigem ellujäämise loogika.

Aga tasub küsida, kas kõik asjad, mida igaks juhuks hoian, annavad mulle päriselt turvatunnet? Või tekitavad nad hoopis pidevat segadust ja väsimust?

Turvatunne ei teki ainult sellest, et meil on palju asju. See tekib ka selgusest ja tundest, et tead, mis sul on ja kus see on.

Mineviku mina, tuleviku mina ja praegune mina

Korrastamisel on sageli kohal kolm mina.

On mineviku mina, kes ostis, hoidis, päris, sai kingiks või kogus aastate jooksul. On tuleviku mina, kelle pärast hoiame – äkki tal ei ole raha, äkki tal läheb täpselt seda asja tarvis. Ja siis on praegune mina, kes elab selles kodus iga päev. Kes avab pilgeni täis kappe, tõstab asju eest ära ja väsib üleliigsest mürast.

Sageli maksab praegune mina mineviku otsuste ja tuleviku hirmude eest.

See ei tähenda, et kõik tuleb ära visata. Aga praeguse mina vajadused peaksid olema esikohal – rohkem ruumi, selgust, kergemat koristamist, kodutunnet.

Mälestused ei pea alati elama asjades

Paljud asjad on seotud mälestustega – laste riided, vanavanemate esemed, lahkunud lähedastele kuulunud asjad. Sellistest asjadest loobumine võib tunduda nagu mälestuse reetmine.

Aga mälestus ja ese ei ole alati üks ja sama.

Mõne asja saab pildistada. Mõnest suurest kogusest saab valida ühe esindusliku eseme. Mõne asja saab edasi anda inimesele, kes seda päriselt kasutab. Mõne puhul saab lihtsalt öelda: „Aitäh, sa oled oma töö teinud.”

Loobumine ei tähenda, et mälestus poleks oluline. Mõnikord tähendab see hoopis seda, et anname mälestusele väärikama koha kui tolmune kast või süütundega täidetud sahtel.

Lahkunud lähedaste asjadega ei pea kiirustama

Kui ese on seotud leina, vanemate, vanavanemate või kellegi väga olulise inimesega, ei ole korrastamine ainult praktiline tegevus. See võib olla leinatöö osa.

Sellisel juhul ei pea end sundima kõike korraga otsustama. Vahel on vaja aega. Vahel on mõistlik alustada väga väikesest – üks sahtel, üks riiul, üks kast. Vahel aitab see, kui valida mõned esemed, mis päriselt kannavad mälestust, ja lubada ülejäänutel liikuda edasi.

Kõike alles hoida ei ole ainus viis armastust väljendada.

Igaühel on oma asjade tasakaal

Kõige sellega, millega end ümbritseme, tekib suhe, olgu need inimesed, asjad, töö või kodu. Asjad meie ümber räägivad palju meist ja meie väärtushinnangutest. Igal inimesel on oma isiklik tasakaal, mille juures tunneb end kontrolli all olevat. See tasakaal ei ole kõigil sama, ja see on täiesti normaalne.

Mõtle, mis suhe on sul asjadega ja milliste asjade kogustega sa hästi hakkama saad?

Sageli maksab asjade hoiustamine meile rohkem raha kui nende ära viskamine. Kodu peaks olema elamispind, mitte hoiuruum.

Küsimused, mis aitavad

Seda mõtet ei pea endas jõuga maha suruma. Parem on küsida täpsemaid küsimusi.

Millal ma seda viimati kasutasin? Kui vastus on „ei mäleta”, on see juba oluline märk.

Kas ma ostaksin selle täna uuesti? See küsimus aitab eriti riiete ja hobiasjade puhul.

Kas see toetab minu praegust elu –  mitte kunagist, mitte kujuteldavat, vaid just praegust?

Kas ma hoian seda vajadusest või hirmust?

Kodu ei pea tõestama kogu sinu minevikku

Meil on sageli tunne, et kui asi on alles, siis on ka mälestus alles. Kui kingitus on alles, olen tänulik. Kui kallis ost on alles, ei ole raha raisatud.

Aga kodu ei pea kandma kogu suguvõsa ajalugu, kõiki endisi rolle ja kõiki „äkki kunagi” mõtteid.

Kodu võib olla koht, kus on ruumi praegusele elule. See ei tee minevikku vähem väärtuslikuks. See annab lihtsalt praegusele minale tagasi õiguse hingata.

„Äkki läheb vaja” on inimlik mõte. Aga see ei pea olema lõplik otsus.

Vahel on see märk sellest, et vajame rohkem turvatunnet. Vahel sellest, et mõni mälestus on veel läbi töötamata. Vahel sellest, et otsustamine tundub lihtsalt liiga suur ja raske.

Aga iga kord tasub küsida ka teist küsimust:

Mida see asi minu elult praegu võtab?

Mineviku raha ei saa tagasi. Kõiki tulevikke ei saa ette kindlustada. Aga praeguse ruumi, selguse ja kerguse saab tagasi.

 

Väike harjutus: vali üks „äkki läheb vaja” asi ja küsi endalt:

Vali täna üks ese, mida oled hoidnud alles mõttega „äkki läheb vaja”.

Millal ma seda viimati kasutasin?

Kas ma teaksin, kust seda vajadusel otsida?

Kas ma ostaksin selle täna uuesti?

Mida see minu kodus praegu võtab?

Kas ma hoian seda vajadusest, süütundest või hirmust?

Sa ei pea kohe loobuma. Piisab sellest, et vaatad ausalt, mis selle asja taga tegelikult on.