“Sa oled ju täiskasvanud inimene. Mis mõttes sa maksad selle eest, et keegi sul kodus korda looks? Kas ise ei saa hakkama?”

Paljud naised, kellega olen kohtunud, räägivad, et just need laused hoiavad neid tagasi abi küsimast. Sageli ütleb seda mees oma naisele. Vahel vanemad, sõbrannad või… nende enda sisemine hääl:

📦 “Kui sa tellid abi, siis järelikult oled sa läbikukkunud.”
📦 “Mis sul viga on, et sa ei suuda oma kodu korras hoida?”
📦 “Kui teised saavad hakkama, siis peaksid sina ka.”

See ongi keeruline, eriti kui oled juba kõike proovinud.

Sageli ütlevad naised, et neil kulus kuid või isegi aastaid, enne kui nad julgesid abi küsida. Mitte sellepärast, et nad ei oleks varem proovinud. Vastupidi – nad on kõike proovinud:
📚 lugenud Marie Kondot
📦 teinud nädalavahetuse suurpuhastusi
✅ andnud endale uue aasta lubadusi: “Sel aastal teen kodu korda.”

Aga väsimus ja kaos tulevad tagasi nagu mitme peaga lohe – sa raiud ühe pea maha ja kaks kasvavad asemele. Enesekriitika annab märku: “Mul on ilmselt midagi viga. Teised ju saavad hakkama. Ma peaksin ka suutma.”

Me elame teistsuguses maailmas kui meie emad

Meie emade ja vanaemade ajastul oli elu aeglasem. Neil oli vähem asju, vähem segajaid, vähem rolle, mida korraga kanda. Täna on sul:
✔️ töö, mis ei lõpe tööpäevaga
✔️ lapsed, kelle jaoks on oluline, et sa oleksid päriselt kohal
✔️ suhe, millele peaksid aega leidma
✔️ vanemad, kelle eest hoolitsed
✔️ ja kodu, mis peaks olema turvapaik – aga tihti tundub nagu teine töökoht

Lisaks on meie kodudes rohkem asju kui kunagi varem. Rohkem mänguasju, riideid, tehnikat, kaost. Sa ei ole laisk ega saamatu – sul on lihtsalt liiga palju, mida hallata.

💬 Muide, see ei tähenda, et meie emadel ja vanaemadel oleks olnud kerge. Ka nemad kandsid oma koormaid – lihtsalt teistsuguseid. Tihti olid neil vähem valikuid, vähem abi ja palju nähtamatut tööd, mida keegi ei märganud. Aga täna on maailm kiirem ja nõudlikum. Meilt oodatakse korraga karjääri, laitmatut kodu, kohalolekut perele ja seda, et me ise oleksime kogu aeg rõõmsad ja terved.

Korrastamine pole ainult kastid ja sildid

Paberil tundub, et tuleb lihtsalt visata üleliigne ära, sorteerida ja panna allesjäänud kastidesse. Aga päriselt? See tähendab:
🔑  lahti laskma mälestustest ja süütundest
🔑  seisma silmitsi sadade väikeste otsustega
🔑 luua süsteemid, mis töötavad ka siis, kui elu on kiire ja energiat vähe

See ei ole lihtne. See on emotsionaalne töö, mida ei õpetatud meile ei koolis ega kodus. Ja seda ei õpeta sulle ükski ajakiri ega YouTube’i video.

📺 Jah, video võib anda ideid ja raamat võib inspireerida, aga tegeliku töö pead oma kodus ikka ise tegema. See on umbes nagu lugeda raamatut “Personalijuht” – see võib olla huvitav ja silmi avav, aga see ei tee sind veel personalijuhiks.

Abi küsimine ei ole nõrkuse märk

Kui kutsud treeneri või torumehe, ei arva keegi, et sa oled saamatu. Miks peaks korrastaja olema midagi muud? Korrastaja on nagu kodu strateeg ja tugiisik. Ta ei tule sind hindama ega õpetama, kuidas “parem naine” olla.

🤝 Korrastaja võib olla just see abi, mida oled oodanud. Keegi, kes on olemas siis, kui kõik hakkab üle pea kasvama. Ta aitab sul märgata kohti, kuhu sa ise pole osanud vaadata. Näitab, kust alustada ja kuidas edasi minna. Toob kaasa ideid ja lahendusi, mis töötavad sinu kodus ja sinu eluviisiga. Koos saame luua süsteemid, mis püsivad ka siis, kui elu on kiire ja energiat napib.

💬 Kui oled tööl meeskonnamängija, siis tead, kui hea on, kui keegi aitab mõtteid põrgatada ja annab uusi vaatenurki. Kodus toimib see korrastajaga samamoodi. Ta on partner, kellega koos saad mõelda, otsustada ja päriselt tegutsema hakata.

✅ Korrastaja aitab sul:
✔️ otsustada, mida päriselt vajad ja millest on aeg lahti lasta – ilma süütundeta
✔️ märgata, kus süsteemid ei tööta, ja leida lahendused, mis sobivad sinu kodu ja eluga
✔️ panna kõik nii paika, et sul oleks vähem segadust ja rohkem rahu igas päevas

💬 Ja kõige olulisem – ta on sinu kõrval just siis, kui kõike tundub liiga palju, et üksi alustada.

Küsimus pole ainult asjades

See “ma peaksin ju ise hakkama saama” on sügavam muster. Sageli õpime juba lapsena:
🧠 abi palumine = nõrkus
🧠 teiste vajadused on olulisemad kui enda omad
🧠 tubli tüdruk saab alati ise hakkama

Aga päriselt, kas peab ikka üksi rabelema? Sa võid endale lubada kergemat teed. See ei tee sind vähem väärtuslikuks. Vastupidi – see näitab, et sa hoolid endast.

👩‍👧‍👦 Ühe ema lugu

Üks kolme lapse ema rääkis, kuidas ta igal õhtul tõotas: “Homme teen kõik korda.” Aga järgmine päev tõi töökoosolekud, lasteaia üritused, haigeks jäänud lapse ja lõputu pesuhunniku.

“Õhtuks olin nii läbi, et lihtsalt istusin köögilaua taga ja vahtisin seda kaost enda ümber. Ja tundsin häbi, et mul ei ole oma elu kontrolli all.”

Kõige raskem polnudki segadus ise, vaid see, mida ta endale sisendas:
💬 “Sa oled saamatu. Kui teised emad saavad hakkama, miks sina ei saa?”

👀 Minu enda kogemus
Üks naine ütles mulle, et tal on minu abi vaja. Aga kutset ei tulnud. Kui mainisin seda tuttavale, pakkus ta kohe: “Mis sa siis arvad – mees keelas ära nagunii.”

💬 Minu järeldus on: Sageli ei jää asi mitte julguse või raha taha, vaid just partneri suhtumise taha. See, kuidas teine pool reageerib – kas toetab või seab piiranguid – mõjutab rohkem, kui me tahaksime tunnistada.

Küsi endalt

💬 Kas ma olen juba proovinud – ja siiski tunnen, et vajan tuge?
💬 Kas mu kodu annab mulle energiat või võtab seda?
💬 Kas ma lubaksin oma parimal sõbrannal üksi rabeleda, kui ta vajaks abi?

Kas oled endale öelnud…

“Homme teen kõik korda. Seekord saan hakkama.”

Ja siis tuleb uus päev – koos töökoosolekute, lasteaia ürituste, haigeks jäänud lapse ja lõputu pesuhunnikuga. Õhtuks oled nii väsinud, et ainus, mida suudad, on anda endale sama lubadus uuesti.

Korrastaja ei tee sind paremaks naiseks ega emaks. Ta aitab sul näha, kust alustada, mis on päriselt oluline, ja luua süsteemid, mis toimivad ka siis, kui elu on kiire ja oled väsinud.

💬 Sa ei pea kõike üksi tegema. Sa võid valida kergema tee. Sa oled väärt kodu, mis sind toetab. Ja sa oled väärt tuge, mis aitab sind sinna jõuda.

✨ Ja võib-olla tasub ka endalt küsida:
Kui palju läheb mulle korda, mida teised arvavad? Kas ma kardan abi paluda, sest pelgan, et keegi mõtleb: “Ei saa hakkama” või “See pole ju nii raske”?”

Äkki on aeg mõelda avatumalt. Mitte kõik ei pea korrastamist armastama ega kõike üksi tegema. Mõne jaoks on see “ei ole minu cup of tea” ja see on täiesti okei.