Mõtted nähtamatust tundest, mida paljud kogevad, aga millest vähesed räägivad

Kas oled tundnud, et su kodu väsitab sind ära?
Et seal ei ole mõnus olla. Et kõik on natuke liiga palju. Ja et enne, kui keegi võib tulla, peab saama kõik korda.

Ma kuulen seda väga tihti.
Inimesed ütlevad: “Ma kutsuks korrastaja, aga enne peaks siin endal kõik korda tegema.”

See ütleb palju rohkem, kui lihtsalt “mul on segamini”.
See ütleb: ma ei taha, et keegi arvaks, et ma ei saa hakkama.

---

Mis on koduhäbi ja miks see tekib?

Oled sa kunagi mõelnud, miks sul on piinlik, kui keegi äkki külla tuleb? Või miks sa tunned, et enne ei saa külalisi kutsuda, kui kodu on täiesti korras? Seda nähtust nimetatakse koduhäbiks – ja Eestis pole sellest seni eriti räägitud.

Mina Korraloojana usun, et me peaksime seda endale teadvustama. Koduhäbi ei ole lihtsalt korratuse küsimus. See on sügavam emotsionaalne reaktsioon, mis mõjutab meie heaolu ja enesetunnet.

Koduhäbi on sügavam kui lihtsalt piinlikkus sassis esiku pärast. See on tunne, et su kodu ütleb sinu kohta midagi häbiväärset. Midagi, mida tuleks varjata.

Psühholoog Brené Browni sõnul on häbi seotud uskumusega, et “minuga on midagi valesti”. Kui see uskumus hakkab seostuma koduse kaose, ülekuhjatud kappide või katkise diivaniga, hakkame end alateadlikult samastama selle kõige väärtusetusega.

Koduhäbi võib tekkida ka siis, kui kodu ei vasta meie sisemistele ootustele või välisele survele. Kui me ei suuda kodu hoida „korras“, tundub, nagu me poleks ise korras.

Kuidas koduhäbi meid mõjutab?

Me ei räägi sellest otse, aga see mõjutab meie valikuid ja enesetunnet. Me tunneme survet, et kodu peab vastama standarditele – ja kui ei vasta, tunneme, justkui meie ise poleks piisavad.

Põhjuseid on mitmeid:

• Tugev isetegemise kultuur: Abi küsimine tundub nõrkusena.
• “Tubli tüdruku” sündroom: Meid on kasvatatud nii, et kui kodu on korras, oled ka ise justkui tubli ja usaldusväärne. Korras kodu on viis näidata, et saad eluga hakkama. See loob tugeva sisemise surve hoida kõike kontrolli all – isegi siis, kui tegelikult oled väsinud või ülekoormatud.
• Säästmise ja säilitamise kultuur: Meid on kasvatatud mõttega, et “kõike võib kunagi vaja minna”. See hoiak on aidanud meid läbi kitsastest aegadest, aga samas on jätnud meid ka asjade alla lõksu. Asjad kuhjuvad, sest neist loobumine tundub raiskamisena või austuse puudumisena vanemate põlvkondade suhtes.
• Sotsiaalmeedia idealiseeritud kodud: Teiste klanitud interjöörid suurendavad tunnet, et oma kodu ei ole piisav.

Meile on õpetatud, et asju ei visata ära, sest kõike võib kunagi vaja minna. See aitas vanasti rasked ajad üle elada, aga täna võib see kaasa tuua olukorra, kus kodus on liiga palju kraami ja sellest on raske lahti lasta. Sellest võib kasvada koduhäbi.

Mulle on räägitud lapsepõlvekodudest, kus kõige olulisem oli see, kuidas välja paistame. Isegi kui kodused suhted ei olnud kiita, pidi avalikkuse ees jääma mulje, et kõik on korras – riided olid korralikud, auto kaasaegne ja suhtumine väärikas. See kuvandist kinnipidamine võis varjutada tegelikku olukorda kodus ning õpetas meile juba varakult, et tähtis ei ole see, kuidas me end päriselt tunneme, vaid see, mida teised näevad.

Sotsioloogid, nagu Erving Goffman, on kirjeldanud sellist nähtust kui “esitluse lavastamist” – olukorda, kus inimene loob oma käitumise ja välise kuvandiga sobiva versiooni endast vastavalt ühiskondlikele ootustele.

Eestlaslik tagasihoidlikkus ei tähenda, et muret pole.
Meil on kombeks oma raskused ära taluda, mitte jagada. Sageli arvame, et peame üksi hakkama saama, et abi palumine on märk nõrkusest või saamatusest. Aga tegelikult on kodu meie elu peegel – ja kui kodu ei toeta sind, on sul õigus ja võimalus midagi muuta.

Abi küsimine võib tunduda harjumatu, aga see ei näita, et sa ei saa hakkama – see näitab, et sa hoolid enda heaolust ja otsid viisi, kuidas oma elu lihtsamaks ja toetavamaks muuta.

Ka päris väikese sammuga võib hakata tundma, et kodu on koht, kus on hea olla – mitte koht, mida varjata.

---

Mis aitab päriselt?

6 praktilist sammu koduhäbi vähendamiseks – Korralooja soovitab

1. Pane tähele, millal häbitunne tekib
Kas see juhtub, kui keegi ootamatult ukse taha tuleb? Kui lapsed toovad sõbra külla? Kui sotsiaalmeedias näed „ideaalseid kodusid“?

2. Jagatud mure
Häbi kahaneb, kui me saame sellest usaldusväärse inimesega rääkida. Kui jagad mõnda mõtet või tunnet lähedasega, võib üllatada, kui paljudel on sarnane kogemus.

3. Kui paljut sa tegelikult vajad?
Kõike ei pea alles hoidma. Proovi näiteks sellist kokkulepet: kui koju tuleb uus asi, siis midagi läheb ka kodust välja. Lihtne viis tasakaalu loomiseks.

4. Järjepidevus
Viis minutit koristamist või korrastamist on rohkem kui mitte midagi. Iga väiksemgi tegevus annab selguse- ja kontrollitunde.

5. Märka ja muuda mustreid
Kui mõtled: “ma olen lohakas”, siis kas see on ikka tõsi? Või: “Ma ei ole õppinud, kuidas oma kodu korrastada nii, et see toetaks mind.” Vahel me lihtsalt mõtleme asjad keeruliseks endale.

6. Alati on võimalus

 Vahel piisab kui saad kelleltki inspiratsiooni ja motivatsiooni. Abi küsimine ei näita nõrkust – see näitab, et hoolid iseendast. Abi küsimine on tugevus, mitte nõrkus. Olgu see sõber, pereliige või professionaalne korraldaja – toetus võib olla just see, mis aitab sul alustada.

---

Mis aitab, kui tunned koduhäbi?

Koduhäbi väheneb tegutsedes, mitte ainult mõeldes.

Siin on mõned soovitused, mida Korraloojana soovitan:

• Alusta ühest väikesest kohast – näiteks ühest sahtlist või kategooriast. Juba alustamine loob eduelamuse.
• Ära oota täiuslikku päeva või hetke – 10 minutit on parem kui mitte midagi.
• Ära tee seda üksi, kui ei taha – räägi sõbraga, kutsu appi professionaal või tee seda kellegagi koos.
• Jälgi oma mõtteid. Kui tabad end mõttelt „see peaks juba valmis olema“, küsi hoopis: mida ma vajan, et edasi tegutseda?
• Ole enda vastu leebe. Sina ei ole segadus. Sul lihtsalt on segadus – ja see on muudetav.

Kodu ei peaks olema koht, mille põhjal sind hinnatakse või kus sa pead tõestama, et saad hakkama.
Kodu võiks olla selline, mis toetab sind – sinu igapäevaelu, sinu väsimust ja sinu rõõme.

Aitab see, kui saad kellegagi rääkida.
Aitab see, kui saad oma tundeid jagada.
Aitab see, kui sind kuulatakse ilma hinnanguteta.
Aitab see, kui keegi vastab empaatiaga, mitte nõu või kriitikaga.

Ja mõnikord aitab kõige rohkem see, kui julged abi vastu võtta.